João

Pärast paariminutilist mõtisklemist ma nõustusin. Täielikult. See on üks põhjustest, miks see kuningriik inimestes nii sageli vastakaid armastuse-vihkamise tundeid tekitab. Hispaanias on kõik polariseeritud: mõelgem kas või Hispaania kodusõjale.  

Miks ma Hispaaniast kirjutan (olles ise portugallane, kes elab Eestis)? Põhjuseid on mitu. Teiste seas see, et ka minu vanaisa Joaquimil oli selles oma, sõjaväeline roll: väga noores eas otsustas ta ühineda parempoolse Franco armeega ja võidelda punaste (vabariiklaste) vastu. Ka siin oli polarisatsioon põhjuseks, miks portugallasest teismeline ideoloogilisse sõtta astus; ameerika kirjanik Hemingway tegi sama, võideldes teise poole kaevikutes. 

Ka üks ajaloo ülistatumaid (ja kallimaid) maale on Hispaania ideoloogia sünnitisi: Pablo Picasso visandas ja maalis Guernica mõni nädal pärast samanimelise Baski linna pommitamist (1937. aasta mais). See ei ole suvaline koht Biskaia provintsis: ligi tuhat aastat vandusid baskid oma ainulaadsele konstitutsioonile truudust tamme all, mida Guernica kesklinnas siiani imetleda saab.

Peale selle, need, kes on kursis Hispaania ühiskonnas toimuvaga, teavad väga hästi, kuidas PSOE (võimuloleva sotsialistliku partei) ja PP (konservatiivse erakonna) vahelised jagelused kogu meediat mõjutavad. Vaadakem kas või riigi kahte suuremat päevalehte: El País esindab PSOEd, El Mundo aga toetab alati PPd. Lugejad ei ole sellest mitte ainult teadlikud, vaid nad lausa pooldavad sellist manihheistlikku kontseptsiooni.  

Hispaania on poliitilise tahte sekulaarne tulemus (nagu enamik riike). Siiski on ilmne, et seal valitseb kastiilia hegemoonia. Kastiillased, palju enam kui teised Ibeeria rahvad - näiteks portugallased - on kogenud võitlejad. Ideoloogial on vägi isiklikku ja kollektiivset tahet tugevdada. Veendumused. Heitkem pilk tänasele spordimaailma panoraamilegi: kui diktaatorluse haavad armistunud olid, alustas Hispaania armaada peaaegu kõikjal võidukäiku. Nadal, Contador, Torres, Casillas, Gasol, Alonso... Ja nii edasi.

Küllap just sellepärast ka Rooma oma Hispania (nagu nad oma Ibeeria provintse nimetasid) vastu nii suurt austust tundis. Lisaks sellele olid ka kaks mõjukaimat Rooma imperaatorit (Traianus ja Hadrianus) sündinud Sevilla lähistel. Selle suguvõsa (nimetatud mehed olid omavahel sugulased) valitsemise ajal ulatusid Rooma impeeriumi piirid läbi aegade kõige kaugemale, võisteldes Aleksandri, selle Suure saavutustega. Ka Hollywoodis oli see teada: Oscari võitnud „Gladiaator" (2000), mille väljamõeldud peategelast kehastab Russel Crowe, oli pärit Trujillost.

Isegi katoliku kirikut on domineerinud „made in Spain" (e.k. „valmistatud Hispaanias")  ideoloogia. Kui kunagine baski aadlik Ignatius Loyola 16. sajandil Jeesuse vennaskonna rajas, tahtis ta „ususõdureid". Loyolast sai askeet, aga alles pärast seda, kui kahurikuul teda lahingus Prantsusmaa vastu vigastanud oli. Järgnevatel aastakümnetel õnnestus jesuiitidel saada Usuloo kõige olulisemateks misjonärdeks, vallutades Ibeeria, Ladina-Ameerika, Aasia ja - paljuütlevalt - Vatikanigi aparaadi.

Nad olid niivõrd hegemoonilised (ja edumeelsed), et Hispaania ja Portugali kuningad pidid nad Ibeeria poolsaarelt 1700ndate lõpus välja lööma. Aga Roomas säilitasid nad oma võimu kuni üks teine Hispaaniast inspireeritud ordu nende koha üle võttis, eesotsas Johannes Paulus II. Selle ordu nimi? Opus Dei, kõrge profiiliga konservatiivne ordu,  mille lõi 20. sajandi algul Aragóni preester Josemaria Escrivá de Balaguer (jah, ka tema on pühakuks kuulutatud).

Aga püha Ignatius Loyolast veel, palun: tema olulisus ristiusule oli sama suur kui sakslase Martin Lutheri oma, kuigi vahendid, mida nad kasutasid, olid väga erinevad. Lisaks sellele on ta tänapäeval kõige tuntum Baskimaalt pärit tegelane. Tema praktiline „Vaimulikud harjutused", kirja pandud eraldatud koopas Kataloonias, võistleb paljude katoliiklaste jaoks Piibliga. 

Loyola oli visa hing. Sellele vaatamata, ma vean kihla, ei oleks ta kunagi arvanud, et temast võiks kunagi baski rahvusliku liikumise etalon saada. On tähelepanuväärne, et kui 1895. aastal Baski Natsionalistik Partei (BNP) loodi, otsustasid selle juhid teha seda päeval, mil oli surnud... Ignatius Loyola. Sama kehtib ka baski separatistliku rühmituse ETA puhul: see organisatsioon ei sündinud mitte ainult 31. juulil, vaid lisaks olid selle asutajateks Baski linna Bilbao jesuiitliku ülikooli (Deusto) tudengid.

Tähistamaks 50ndat tegutsemisaastat, korraldas ETA Hispaanias kaks koletut terroristlikku rünnakut, neist suurema Vahemere saarel Mallorcal. Ühiskonna ja poliitiline reaktsioon terrorismile oli (on olnud) Hispaanias massiivne. Igati loomulik riigis, mille nurgakiviks on ideoloogia. Madrid ründab nagu metsik Miura iga punase märgi peale.

ETA on välistanud oma põlastusväärsete meetodite üle igasugused läbirääkimised, see on ka põhjus, miks rühmituse tegevus baskidele tõelise karuteene teeb. Õnneks on enamik baske sellest juba ammu aru saanud. ETA sündis Franco diktatuuri ajal ja praegu on Hispaanias demokraatia. Al-Qaeda tegevuse tulemusel tajutakse terrorismi veelgi jubedamana kui varem. Ja ärgem unustagem Euroopa Liitu: me kõik loodame, et sellel on meie Kontinentaalses mosaiigis tulevikus võtmetähtsusega (ja senisest ka ratsionaalsem) roll täita.

Seega peaks selle imelise ja Euroopa vanima, baski rahvuse identiteet rohkem nende enda iidsusel ja geniaalsusel rajanema. Ajalooline spirituaalsus. Väärikus ja distsipliin. Konflikti üha ideoloogilisemaks kruttimine on sellisele säravale pärandile kõige kahjulikum.

Või mürgitab Hispaania viirus baskide kokkukuuluvustunnet? Imeravi mul pakkuda ei ole, kuid ma olen sügavalt veendunud, et pingete deideologiseerimine võib olla ainus lahendus.

*João Lopes Marques on romaani "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" autor