Ignoreerimisest

Ütlematajätmine on väärtus. See nõuab pingutust. Kiusatus on levitada, mõnel puhul ka lihtsalt end välja elada. Internet suudab uskumatul kombel võimendada negatiivset ja anda asjadele värvingu, mida neil algselt pole.

Esmaspäeval läks elust üks kaaslaste meelest rõõmsa meelega viieteistaastane inimene. Ehk vaid lähedased teavad või aimavad põhjust - aga ärgem küsigem neilt. Muuta ei saa midagi. Ainul ise surma kogenud pered teavad, kui halb ja raske neil on.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Paar sõna (info)ühiskonna reaktsioonidest sellele sündmusele. Ma avasin eile kommentaarid sellele kurvale uudisele. Tsiteerin:

* Respect, et keegi sellise asjaga hakkama sai. Head inimesed ikka surevad või tapavad ennast ära. See tähendab, et ainult kurjad jäävad.

* Minuarust on ka enesetapjad kõvad sellid, et saavad hakkama. Respect!
* Kui ikka on relv ja kodus naljalembene poiss, siis on midagi viltu kui ta tuki kätte saab

* See on vanemate egoism, mis paneb neid oma lapsi sellisesse värdjalikku olukorda ning kust lapsed lõpuks enam väljapääsu ei näe.

* Puhka rahus, Eesti räpi raudmees ja pea hästi meeles, mida ütleb Cool D oma Enesetapja eris. Ma ei kiida su mõttetut surma heaks , sest sa surid nagu 2paci hale vari. 2pac lasti oma vaenlaste poolt maha, sina aga lasid enda maha ja oleks, et mille eest. Mingi neiu, kes sinust ei hoolinud.
* küllap tüüpiline RaMkooli peresuhe - vanematel on palju raha aga mitte aega lapse jaoks. see poiss polnud ka teab-mis musterlaps tegelikult ja võta nüüd kinni kas talle oleks saanud rohkem tähelepanu osutada või ei

* Koormake lapsi igast nõmedate eksamitega vähem, siis nad ka ei tee selliseid tegusid!!!
* see müüb. kõik komponendid on olemas - erikooli- erakooli poiss, püstol isa sahtlis , koolilõpp , räpp . maailmavalu . ja see artikkel müüb .
Tsiteerisin nö keskmisi, mitte kõige räigemaid kommentaare. Sõna väärtus netikommentaaris pole suur ja aina odavamaks ta läheb. Ütleja vastutab ju õigupoolest vaid siis, kui ta oma anonüümsusest loobub. Mitte tihti, oleme ausad. Olen netikommentaaridest lugenud nii üleskutseid keegi maha lüüa kui ettepanekuid, et asjaosaline võiks end ise põlema panna. Vägivaldsus ja vihkamine ongi kaks valdavat emotsiooni delfi keskkonnas.

Ma pole nii naiivne, et loodaksin netikommentaatorite empaatiavõime ja taktitunde hüppelisele tõusule.

Mulle meeldib selles seoses kolleeg Andrei hoiak netikommentaaride osas: ei loe. Juba paar aastat ei loe, sest peab neid kirjaoskuse kuritarvitamiseks.

Sama soovitan kõigile, kelle nimi ükskõik millises seoses netiuudistest läbi jookseb ja kelle lähedastest kirjutatakse. Üks tuttav semiootik väidab, et netikommentaare lugedes peab asjasse suhtuma uurija külma kiretusega. Aga mida seal uurida, kui möla autoritest pole õigupoolest midagi muud teada kui vaid seda, et neil on ilmselt palju aega ning vaba juurdepääs võrgule. Võibolla pole neil ka õiget tegevust? On nad meie aja Oneginid ja Oblomovid? Kohatu võrdlus, sest 19. sajandi vene kirjanduse mõttetud inimesed olid peenetundelised natuurid. Meie võrgukommentaatorite kohta seda öelda just ei saa.

Ma ei tänita. Elukutsest tulenevalt on mul kogemusi ja kogemusi peab jagama. Tüüp, kes soovitab võrgus end kellelegi põlema panna, võib Eesti väiksust arvestades küllaltki suure tõenäosusega sattuda ise olukorda, kui tal endal soovitab juba keegi teine end põlema panna. Võrgukommentaatorite ühiseks tunnuseks on see, et nad ei tea, kui väike on Eesti tegelikult. Mina tean. Juhtub keegi neti "kommimise" kire ohvritest mind siin praegu lugema, siis võtku see teadmiseks. Kõik mis ta teeb, tuleb varem või hiljem talle tagasi.