Ikka Poolast mõeldes

Seitsekümmend aastat tagasi 1. septembril tungisid Saksamaa väed üle Poola piiri. Vaprad Poola ulaanid ratsutasid paljastatud mõõkadega tankidele vastu, aga sellest polnud suurt abi.

Kummalisel kombel lugesin sellest eestiaegsest Rahvalehe lisast, kus sündmus oli juba vormistatud ilukirjanduslikuks palaks. Eestile läks Poola korda. 18. septembril põgenes Poola allveelaev Orzel Tallinna miinisadamast ja see sai Eestile saatuslikuks. Kohe pärast kallaletungi Poolale kuulutasid Prantsusmaa ja Inglismaa Saksamaale sõja, suurriigid pidasid Poolale antud sõna.

Kui Mati Unt veel elas, lavastas ta poola näidendeid, aga nüüdseks on poola teatrikunst unustusse vajumas. Meie põhiline kuvand Poolast on suur ja mõttetu maa, millest läbi sõita on väga tüütu. Kui seda Poolat ees ei oleks! Ometi elab Eestiski terve põlvkond Janekeid ja Marekeid.

Poolat rohkem meeles hoida. Äsja ilmus Hendrik Lindepuu tõlgitud poola klassiku ­Tadeusz Różewiczi elutööd hõlmav luulekogu, mis peegeldab illusioonitu antiluule kaudu sõjast muserdunud Poola traagikat.

Lennart Meri ütles kord ühes Poolas peetud kõnes, et maailma ajalugu on leidnud endale viimase pelgupaiga Eestis ja Poolas. Kõneraamatu esitluse pressikonverentsil küsisin presidendilt, et mida see uhke lause õigupoolest tähendab ja autor hämmastus - kas tõesti mina olen selle kirjutanud. Kõlas küll tema moodi.

Ilmselt kõneles ajalugu president Mere suu läbi sellise enesestmõistetavusega, et too ei pannud seda ise tähelegi.