Vallo Kruuser

Professor Gottmani Armastuse labor näeb välja pelutav nagu hambaarstikabinet. Steriilsed koridorid, haiglamööbel, hulk mõõteriistu ja peegelsein, mille taga tead istuvat umbes nelja teaduskraadiga laboranti, kes lindistavad iga pilgu ja liigutuse, mille oma partneriga vahetad. Pärast mitu tundi kestnud küsitlemist ja mõõtmisi (vererõhk, pulss, naha elektrijuhtivus jne) lastakse paar laborist välja ning pigimütsis habemik John Gottman edastab “laborihiirtele” oma eksperthinnangu.

Seattle’is töötavast psühholoogiaprofessor John Gottmannist ei saanud maailmakuulus (ja hästi müüv) paariterapeut mitte teadustöö, ligi 40 raamatu või osava marketingi tõttu, vaid imetlusväärselt paikapidavate ennustuste pärast. Tema hinnangud selle kohta, kas suhtel on tulevikku või minnakse laiali, lähevad täppi üheksal juhul kümnest.

Punnseisu jõudnud paare voorib tema juurde suhteravi saama üle ilma ning paraku ennustab lahutuste statistika professori ja tema naise rajatud suhteuurimise instituudile (Relationship Research Institute) pikka iga.

Peaaegu igas paarisuhtes jõuab kord kätte päev, kus tema ja temake vaatavad tülgastusega teineteisele otsa: kuidas meie, kunagi kaks nii toredat inimest, siiamaani jõudsime.

Väga lihtsalt, vastaks siinkohal vana juut Gottman. Tuhandeid paare uurinud terapeut ütleb, et ta ei vaatle mitte niivõrd kahte eraldi isiksust, vaid seda eeterlikku ollust, mis kujuneb kahe inimese vahelistes mikro-suhtlusaktides, interaktsioonides.

Kõige rängemad paarisuhte haigustunnused on: partneri arvustamine, solvangud, põlgusavaldused, tülide käre puhkemine, silmapilkselt tekkiv kaitsehoiak, kontrollimatud süüdistused, demonstratiivne vaikimine ja negatiivne kehakeel.

Kui te seesuguste sümptomite ilmnedes ruttu midagi ette ei võta, siis võite varsti oma suhtele surmatunnistuse välja kirjutada.

Mõistagi poleks Gottman oma jumalikku kuulsust väärt, kui ta ei oskaks väsinud suhte turgutuseks retsepti anda.

Lihtne: heale abielule kulub vaid viis tundi nädalas. Jah, see teeb pool tundi päevas (s.t kõik see, mis jääb siiapoole magamistoa ust).

Esiteks, täheldas Gottman, õnnelikud paarid räägivad igal hommikul partnerile, mida nad päeva jooksul teha kavatsevad. Selleks kulutatakse paar minutit.

Teiseks: jällenägemised. Iga tööpäeva lõpus vestlevad nad päevasündmustest – paarikümnest minutist piisab. Lembusele (puudutused, suudlused, pai&kalli) piisab samuti umbes viiest minutist. Kord nädalas kuluks ära õdus romantikaõhtu, kas või paar tundi.

Ja siis tuleks varuda viis minutit päevas imetlusele. Ongi kõik!

Viimasest nipist on maalähedasel eestlasel raske aru saada. Imetletakse ju ideaali ehk siis kedagi sellist, keda tegelikult olemas pole, illusiooni. Lähedast peab ikka kritiseerima-kasvatama ja õpetama, et temast ükskord ometi normaalne inimene saaks, on ju?

New Yorgi Buffalo ülikooli professor Sandra Murray jõudis illusioone uurides järeldusele, et mida intensiivsemad on illusioonid, seda püsivam on suhe! Sest mis on ideaal – parim, mida me suudame välja mõelda. Kui tunneme, et elame oma kallimate ideaalkujude kohaselt, tunneme rahuldust. Pingutame, et mitte petta partneri usaldust. “Ära loobu oma illusioonidest,” soovitab ta.

Murray avastas, et heas romantilises suhtes interpreteeritakse reaalsust nii, et see kaitseks suhet võimalike löökide-karide eest. Õnnelikud paarid näevad suhte helgeid külgi, eeskätt võimeid, mitte nõrkusi. Puudustes nähakse voorusi. Ilu on vaataja silmades.

“Rahulolevad partnerid näevad oma lemmiku selliseid voorusi, mida lähimad sõbradki ei märka,” ütleb ta. Halvas abielus on vastupidi: sõpradele tundub teie partner igati tore inimene ja teie ei saa aru, mida nad leiavad selles luuseris, kellega elu teid kurvastaval kombel ühte liitis.

Murray leidis, et positiivsed illusioonid on umbes nagu isetäituvad ennustused: sest partner püüabki nendele vastata. Igaüks tahab olla natuke ideaalsem inimene.