Impeeriumi sünniraskused
Igal rahval on omad soovid ja unistused. Ja kõik soovid täituvad, nagu teada. Võttis veidi aega, aga näe, hakatuseks paigutati meie maale sada tuhat venelast. Et, vaadake ise, kuidas te nendega hakkama saate.
Mis variandid meil nendega olidki viimase paarikümne aasta jooksul? - Teeme nende elu põrguks. Saadame sinna, kust nad tulidki. Kodakondsusest jätame ilma. Unustagu ära oma pühakujud. Võtku omaks meie keel ja kultuur. Integreerugu.
Impeeriumi rajamine, nagu iga teinegi suuremat sorti ettevõtmine, algab ju ikka esimesest sammust. Aga hõlmab ta, nagu teada, paljusid rahvaid, keda kõiki valitsetakse ühest keskusest. Niisiis tuleb alustada ühe rahva valitsemisest, seejärel võtta ette teine, kolmas ja nii edasi.
Ega see kerge peagi olema. Ikka leidub rahulolematuid ja lausa mässulisi rahvaid ja hõime, igausuguses vennalike rahvaste peres. Ja eks siis ole see imperaatori ja tema nõuandjate tarkus, mis aitab probleeme lahendada. Jaga ja valitse, nagu öeldi juba Rooma impeeriumis.
Mõni rahvas tahab üht, mõni teist. Mõnele on tähtsad ühed jumalad, mõnele teised, Kord ei meeldi neile üks asi, siis mõni teine. Virisemist ja vingumist kuuleb pidevalt, sinna pole midagi parata.
Aga eks ka imperaatoreid ja nende impeeriume ole erinevaid. Mõni tapab kõik teised rahvad maha või teeb orjadeks. Mõni nõuab oma usu vastuvõtmist, oma keele ja kirja kasutamist. Mõni tahab ainult andameid ehk maksusid. Variante on palju.
Üldiselt pole muidugi tähtsust, kuidas kõik need rahvad on impeeriumisse sattunud. Kas me oleme nende alad kunagi vallutanud või on nad ise meie valdustesse põgenenud või saadetud, kes seda enam mäletab, vahet ei ole. Tähtis on ainult see, et nad on meie võimu ja valitsemise all.
Aga vaatame veidi ringi. Kuidas valitseti võõraid rahvaid Briti või Prantsuse impeeriumides? Kuidas käis alistatud rahvaste käsi Hollandi või Portugali asumaades? (Ei pea ju kohe hakkama võrdlema selle va Vene impeeriumiga, rahvaste vanglaga, eks ole.) Või, noh, kui ei taha just nii suuri näiteid võtma hakata, siis hiinlased Malaisias või farangid Tais pakuvad ehk ka mingit mõtteainet.
Või mõtelda selle üle, miks näiteks Saksamaast ei saanud koloniaalimpeeriumi. Lausa kaks maailmasõda tuli neil maha pidada selle ebaõigluse likvideerimiseks ja maailma ümberjagamiseks, aga ikkagi ebaõnnestunult.
Põhjus oli tegelikult ju lihtne. Sel ajal, kui Hispaania, Inglise ja Prantsuse laevastikud purjetasid kõigil ookeanidel, uusi asumaid avastades ja vallutades, oli Saksamaa ikka veel killustunud pisikesteks vürstiriikideks. Aga selleks ajaks kui Bismarck Saksamaa lõpuks ära ühendas, oli maailm juba ära jagatatud. Seetõttu polegi sakslased osanud teisi rahvaid valitseda. Kogemused puuduvad ju.
Probleem aga jääb. Kuidas korraldada nii, et mitme rahva üle oleks üks võim.
Tegelikult ei ole selles ju midagi enneolematut ega haruldast. Seda on olnud kõikjal üle maailma juba aastatuhandeid. Kõik impeeriumid, kõik rahvad ja riigid on neile asjadele igasuguseid lahendusi leidnud, paremaid või halvemaid.
Võiks lausa öelda, et probleemi kui sellist õieti polegi, sest täiesti eraldi ja omaette elavat rahvast ei saa tõenäoliselt vist üldse olemas olla.
Ei ole üksi ükski maa, tuleks veel kord rõhutada.
Rohkem imperialistlikku mõtteviisi! - Vähem orjameelsust! - Ükskord me võidame nad kõik, niikuinii!
