Mõisted kipuvad aga ajas muutuma või vähemasti moonduma, mistõttu tuli alustada definitsioonist endast. Orwell tunnistab, et Saksamaast või Jaapanist rääkides pole selgitusi justkui tarvis. Vähegi varjundirohkema käsitluse nimel lööb ta aga esimese kiilu natsionalismi ja patriotismi vahele. Need on vastassuunalised jõud – üks ründav, teine kaitsev. Ja ehkki Orwell möönab, et mõiste „natsionalism“ pole ka sel juhul just ülemäära mõtteselge, annab ta sellele oma essees niivõrd tugeva keha, et ka kolmveerand sajandit hiljem võib kirjaniku tüpoloogiat meie kaasaja mõtestamiseks laenata.