Indrek Tarand Foto: Andres Putting

Endine poliitik Siim Kallas kirjutas hiljuti intrigeeriva loo välispoliitikast, tõstes keskseks kujundiks mõiste „kanal“. Tunnistagem, et Reformierakonna käes olnud välisministri portfell on ühel korral olnud ka kahe-kanali ministri käes. Selleks oli Siim Kallas ise, kes suutis jälgida maailmas toimuvat ja seda kodustele edastada, ei pidanud rahvusvaheliste kõneluste tarbeks igakord detailset mandaati võtma ning omas sisepoliitilist mõju. Edasi tulid lühiajaline Lang, pikaajaline Paet, kes mõlemad oma potentsiaali kasutamata jätsid. Vahepeale jäi ka Ojuland, keda võiks isegi poole-kanali ministriks nimetada, sest enamus ajast kulutas ta hoopiski ministeeriumi autopargi korraldamiseks. Praegusel veniva valitsusemoodustamise ajal tundub, et taas on kanaleid kaks. Ainult et üht täidab välisminister ex officio (Pentus) ning teist in spe (Paet). Kallase artikkel aga annaks justkui märku tema soovist hakata ise veelkord välisministriks...

Kallas osutab õigustatult, et maailm annab meile lakkamatult infot, millega arvestamine on väikeriigile eluliselt vajalik. Võtame või piirilepingu. Kreml on asunud liigutama ratifitseerimist ja meie signaalid on olnud sihukesed ühe-kanali väärilised: et teeme mis vaja ja saame küsimuse päevakorrast ära. Aga Eston Kohver? Ehk oleks otstarbekas lausuda, et meie piiripoolelt röövitud ohvitser tuleks enne lähteruudule tagasi toimetada, alles siis ratifitseerime lepingu? Ma ise arvan, et selline positsioon oleks kaitstav nii sisepoliitiliselt kui ka Euroopa Liidu ja NATO kontekstis.

Kallas osutab ka survele Eesti majandusmudeli muutmise osas. Ilmselt peab ta silmas ettevõtetele tulumaksuvabastust. Mida teeks ses olukorras kahe kanaliga välisminister? Mina argumenteeriks igatahes maksuharmoonia kasuks. Peamine argument oleks, et vabastus on oma aja ära elanud ning otseseid välisinvesteeringuid pole ta meile viimastel aastatel toonud. Lisaks eeldab Euroopa ühise rahapoliitika kriisist väljutamine ühtlustamist ka justnimelt fiskaalpoliitikas.

Kuid on palju olulisem surve, mida meie ühe-kanali-ministrid pole ilmselt märganud. Miks muidu küsis ametist lahkuv valitsus Junckeri investeeringuplaanidest miljardeid põlevkivi kaevandamiseks? Nagu oleks taas Lillekülas ja Laitses segajad mängima keeratud. Ainuke, kel välismaa kanalit kuulata on õnnestunud, paistab olema Hando Sutter, kes näib soovivat Eesti Energia põlevkiviprassimisele pidurit tõmmata. See on meie jaoks suur muutus. Aga millegipärast pole leidunud poliitikut, kes sooviks kahe kanali taktikat siinjuures teostada. Ministrid eelistasid kallist lobitööd Brüsselis, et keskkonnasõbralikuma energiapoliitika eelnõusid torpedeerida. Millega omakorda kahjustatakse niigi vaevaliselt sündiva energialiidu tekkimist. On’s viimane käitumine meile kuidagiviisi kasulik? Pigem mitte. Aga ühe-kanali-inimesed prioretiseerivadki rohkem erakondlikku rahavajadust, mitte globaalsete trendide tõlkimist kohalikule elektoraadile.

Need vastuolud sise- ja välismaailma vahel on tarvis ületada ning Reformierakonna pikal pingil on tõepoolest kõigest üks isik, kes seda teha suudaks – Siim Kallas. Paraku vajame kaasajal tegelikult rohkemate kanalitega saatjat ja vastuvõtjat. Meil tuleb olla EL eesistuja ning siin on tarvis märgatavalt rohkem kui kaht keelt ja teemat vallata. Ning rahmeldada sisemaailma (Euroopa Liit) kümnete tahkudega, sisestada sinna omakorda signaale muust maailmast ning vormida seniste „madalaimal ühisnimetajal“ tekkivate poliitikate asemele tõsiseltvõetavamaid seisukohti maailma tarbeks. Millest üks on näiteks Euroopa Liidu ühiste relvajõudude loomine. Rääkimata energialiidust, digiturust ja põgenikepoliitikast.

Sestap on ehk mõistlik, kui reformierakond sedapuhku välisministri portfelli ei taotlekski. Omal ajal toodi nii Lennart Meri kui ka Toomas Hendrik Ilves väljastpoolt ministriks ning tulemused on üldteada. Maailma mõistavatest inimestest pole õnneks ka täna puudust ning neile sisepoliitilise mõju tekitamine on pelgalt partokraatliku egoismi vähendamise taga kinni. Tehkem õige seegi kanal puhtaks!