See on asendamatuse mulje, millega kanalid meid oma lõa otsas hoiavad.

Kaheksa aastat tagasi ühe raadiojaama ­uudistetoimetajana hoidsin ka öösel kodus telekat CNNi peal. Kui unenäo peale üles ärkasin, vaatasin kohe, ega ma millestki ilma ei jää. Ega ei jäänud küll. Viimase kaheksa aasta jooksul alustati sõdu või tekitati kriise eesti aja järgi hiljemalt kell kümme õhtul. Küllap seetõttu, et sõdade publik neid prime-time'is jälgida saaks.

Tänaseks on internet raadiole ja telekale pikalt ära pannud. Aga paljukiidetud valikuvõimalus, sekkumisvõimalus, võimalus ise otsustada, millal mida vastu võtan, on kiiresti muutunud võimetuseks arvutiekraani eest lahkuda.

See oli kuidagi ennustatav, et isegi infoühiskonna vabastajaks peetud veebis surfamine (juba ka mobiiliekraanilt) hakkab üha enam sarnanema hommikuse-päevase-õhtuse telekasõltuvusega - puldil üha järgmist kanalit klikkides loodame näha midagi uut, aga vastu vaatab sama kraam. Tänane teleperekond - pereisa tugitoolisportlane, pereema tugitoolitantsija, laps internetisõltlane - on homne zombie-perekond. Appi ei tule neile keegi ja peeglist nad oma info­rasvumist ei näe.

Enese ja ümbritsevate inimeste inforasvumist saaks mõõta ehk sel moel, et mõõdaks ära, mitu minutit päevas kulub pelgalt meediast saadud teabe seltskondlikule analüüsile. Inglased räägivad ilmast, meie tantsutähtedest. Kui minutid mõõdetud, on igaühe enda otsustada, kas saadud ajaga võinuks midagi targemat ära teha kui lihtsalt mürale kaasa karjumine. Kas hakkas oma ajast (elust) kahju? Kõik ei ole veel kadunud - lahenduseks on infodieet.

Iga algus on raske. Kuidas ma elan ilma ilmateateta? Mis hüüdnimed on täna sõpradel ­MSNis? Miks kõik jälle Savisaart sarjavad? Isikliku infodieedi menüü võib igaüks ise kokku ­panna. Silmas tuleb pidada vaid üht tingimust: infosuutäis peab sisaldama vaid hädavajalikku teavet igapäevaelus hakkama saamiseks. Sisse võtta tuleb infot hommikul, lõunal ja õhtul, ­soovitatavalt kohe pärast söögikordi, kui magu alles seedib.

Suvel liikus legend õhumüümise stiilis äriideest, mille kohaselt USA rikkad ja ilusad said väga suure raha eest tellida endale teraapiat, mis ravib infosõltuvust. Teraapia seisnes paari­nädalases elamises miskil maalilisel ookeanisaarel, ilma mobiiltelefoni, interneti, teleka-raadio, ajalehtedeta. Jõhker dieet, nagu nädalane veepaast. Ma ei tea, kas patsientidel infonäljast pea valutama hakkas, aga usun, et maaliline ookeanisaar oli valitud just selleks, et patsiendid enda ümber päris maailma (kuni seda veel on) ka imetlema hakkaks.