Inimhäälega, silmade kõrguselt
Kuidas edeneb teie mälestusteraamat?
Olen oma mälestuste kirjapanemisega lootusetult hiljaks jäänud. Aeg hakkab otsa saama, pean lõpetama, käsikiri vajab veel mõnesugust tööd ja täiendust. Jõudsin 1946. aastasse ja siia panen punkti. Seega siis lapsepõlv ja pisut ka küpsemat iga.
Miks lõpetate just 1946. aastal?
1946. aasta on suvaline, aga siiski teatud piiri märkiv. Märtsi algul tuvastati mul lahtine tiisikus. Olin kopsuverejooksuga suremas, sest mingisugust rohtu tollal polnud, vähmasti meil mitte. Kivimäe sanatooriumis olin sügiseni. Pärast oli mul neli aastat õhkrind.
Mu elutahe oli suur, või mis see otsustas. Sain haiglas üsna pea jalad alla. Tasapisi hakkasin palatis kirjatööd tegema, kirjutasin ka luuletusi, näiteks “Saaremaa valss” on sest ajast pärit.
Sügisel, kui haiglast väljusin sattusin Zhdanovi kurikuulsa ajakirjade “Leningrad” ja “Zvezda” kampaania lainesse. Siis tuli kirjanike kongress, Johannes Barbaruse surm.
Barbaruse surma saladuslikkus kerkis tema 100. sünnipäeva puhul 1990.a uuesti suure kõmuga päevakorda. Lõplikku selgust ei saadudki.
Mäletan kongressi lõpubanketti Kadrioru lossi saalis. Barbaruse naine tervitas oma haige abikaasa nimel külalist ja lausus: “Soovime siis kõik koos, et meie sõber peagi paraneks ja jälle meie hulgas oleks!”
Ülejärgmisel päeval teatati Barbaruse surmast. Kohe tekkis kumu, et ta on end maha lasknud. Ma ei tahtnud seda uskuda. Olen vist ikka olnud õige lihtsameelne. Kardan, et minult on rohkem oodatud, kui asi väärt.
Esimest Eesti Vabariiki mäletatakse praegu väga helge ajana. Kuidas teie seda kujutate?
Mu varane lapsepõlv Saaremaal langes vabariigi algusaegadesse, mis loomulikult ei saanud olla kuigi idüllilised kõikide nende sõdade, murrangute ja laastamiste järel, mis üle maailma olid käinud. Vabariigi 20 aastat on küll lühike aeg, kuid selles on olnud erinevaid etappe. Praegu räägitakse kõige rohkem hilisemast, Pätsu ajast.
Olen fikseerinud lapsena nähtud pilte, episoode, maitseid, värve. Väikesi, lihtsaid asju, elu ja inimesi nähtuna lapse silmade kõrguselt.
Mu lapsepõlv polnud kuldne, kuid kullatolmu on ka temal, nagu enamasti lapsepõlvelugudes. Mul oli saatuse poolt antud Saaremaa, tema kõrge taevakumm, mere avarus ja rahutus. Üldse Eestimaa, eesti loodus, inimesed, keel. Ma pole kunagi tahtnud elada kuskil mujal.
1930ndate Tartu üliõpilaselu mäetatakse enamastikui idülli…
Mu suurimaks igatuseseks oli pääseda kooli, saada haritud inimeseks. Unistasin ülikoolist ja lõpuks olingi Tartus. Mu tudengielu polnud nii vaba ja muretu kui mu eakaaslastel. Olin abielus, sündis laps, õppepaus, lapse surm.
Olin üldse väga inimarg, kohvikutes ei käinud ma enne 1939. aastat üldse. Ma koguni ei teadnud, et ehtne oakohv on midagi muud kui vilja-siguri kohv.
Oma abikaasa Aadu Hindi tõttu olin kirjanduseluga kursis. Elo Tuglase mälestused umbes samadest aastatest tunduvad usutavad. Sain sõbraks Leo Anveldiga, Kersti Merilaasi., Agust Sangaga. Viimasel Tartu aastal astusin “Veljestosse”, lülitusin Töölismaja tegevusse.
Gustav Suits ja Johannes Semper õpetasid kirjandust. Paul Ariste õpetas mulle auditooriumi ees õ tähe hääldamist. August Annist andis tõlketööd “Elava Teaduse” sarja (Adleri “Inimesetundmine” jt). Daniel Palgi tellis kaastööd “Eesti Kirjandusele”. Need olid väikesed kriitikakatsetused. Luuletamise või kirjanikukutse peale ei julgenud mõelda, kuid need olid viljakad õppimise ja arengu-aastad.
Algul olin valinud eesti keele ja kirjanduse kõrvale inglise keele. Passiivselt oskasin seda päris hästi, loobusin sellest siiski ja valisin filosoofia. Minu viimane eksam Tartu Ülikoolis oli Alfred Koortile Hegelist. Kuid ülikool jäi lõpetamata, see kummitab mind vahel unenägudes siiamaani.
Kuidas sattusite tööle uue punase võimu ajalehtedesse?
Olen end alati tundnud kuuluvat vaese rahva hulka. Ka vasakpoolne hoiak on nagu alati olnud. Arvatavasti meie oma ja maailmakirjanduse lugemise tõttu. Olen suuresti raamatuinimene. Vasakpoolsusel oli tollal vist pisut teistsugune tähendus ja asend kui praegu.
Praegu leiutatud sõna “luuser” teeb haiget. Ta külge liitub kohe hulk sama kõlalist: loodrist, lullilööjast, logardist jt lurjuse ja lumpeni välja.
1940. aastal sai minust ajakirjanik, asusin esmakordselt palgatööle, ametisse. Esiteks “Rahva Häälde”, siis “Sirp ja Vasarasse.” Tundsin peagi, et ajakirjaniku ametiks pole mul üldse mingeid eeldusi. Olin nii arg, suhtlemine inimestega nii hirmutav, et ei käinud kordagi isegi Kuku klubis. Ei tutvunud ajalehele vajalike kunstnike-kirjanikega. Lagunes ka mu abielu Hindiga.
See aasta jäi sõja varju ja otsekui ununes. Sõda, lahkumine sünnimaalt, evakuatsioon lõikas nagu elu pooleks.
Sõja ajal olite nõukogude tagalas?
Evakueeritute elust nõukogude tagalas pole kuigi palju kirjutatud, “Eesti elulugudes” vist mõni üksik. Dagmar Normeti põnevust raamatust näeb, et põgenemine itta oli paljudele hirmuline ja elu ning surma küsimus.
Minu mälestused on ajakauguse tõttu lünklikud ja ähmased. Mälu on tõesti väga imelik oma valikus! Talletab juhuslikke pilte ja nägusid, igasugu pisiasju, mõne rõivatüki, tarbe-eseme, esmakordselt maitstud söögi või joogi. Või maastikupildi – pikad olid veeremised ešelonides mööda Kesk-Aasiat, või mööda Volgat edasi-tagasi. Päris “Kroonu onu” pajatused need pole, ikka tõe piirides, ilma fantaasialennuta.
Kuidas kohanesite eluga taasleitud Eest Vabariigis?
Ka mina ootasin muutusi, elasin kaasa kõigile ärevatele-ülevatele sündmustele – Kirjanike Liit oli tollal küllaltki keskne koht. Muidugi olid mu reageeringud mõõdukamad, vapustusedki väiksemad. Oma pika elu jooksul olin kogenud palju murranguid ja muudatusi. Mõni asi tuli üsna tuttav ette.
Algul olin natukene mures ka, kuidas oma eluga toime tulen. Olin vana ja üksi jäänud. Koonerdasin, kuidas vähegi sain, isegi keefir näis liiga kallis. Käisin turul, ostsin maapiima ja räime, need olid odavad ja on mulle eluaeg meeldinud.
Oleksin meelsasti tõlkinud vene klassikat. Nende tõlked olid sagedasti vananenud ja kehvapolsed. Läksin “Eesti raamatusse” Milvi Teesalu jutule. Selgus, et Lermontovi “Meie aja kangelane” tuli just trükist ja läks otsekohe makulatuuriks, ükski kauplus ei tahtnud. Mulle oli kingitud raamat “Viiburis Vatikani – ühe soome nunna elulugu. Küsisin, et ega ometi seda taheta. Teesalu võttis kohe tuld, usuküsimused olid moes. Nii ma tõlkisin selle raamatu ja osutus, et tegemist oli erakordselt paeluva ning huvitava isiksuse elulooga.
Tõlkisin neil aastail palju, luulet soome ja saksa, vene keelest Ahmatovat. Tõlketöö on mulle alati meeldinud. Ka on mul tunne, et luulet peaks lugema emakeeles.
Kui tulid uued ajad, muutus kohe ka keelepruuk. Päris naljakas oli kui tõsised riigimehed hakkasid äkki “nägemusi” nägema, selle asemel et öelda: “ma arvan”.
Seni oli nägemus tähendanud rohkem tonte ja viirastusi. Soome keelest on alati laenatud, uute nähtuste või esemete puhul on see teretulnud. “Shoppama” vastab täiesti oma tähendusele. Ain Kaalepi leiutatud “ostlema” jääb nõrgaks.
Keel muutub paratamatult, tuleb harjuda, ütlen ma endale, kuid meel tahaks tõrkuma hakata. Peaasi, et ta alles jääks!
Olen juba liiga vana, ikkagi tsaariajal sündinud. Mul eluring on väga ahenenud.
Aga olen tänulik ja liigutatud, et inimesed on minu vastu head olnud, mind aidanud ja toetanud. Mul on hea meel, et olen oma elu veetnud kirjanike hulgas, kirjanikel on ikka olnud inimhääl, mida tänapäeva ajakirjanduses alati ei kohta.
Debora Vaarandi
Sündis 1.oktoobril 1916 Võrus postiametniku tütrena, lapsepõlv möödus eeskätt Saaremaal. Õppis 1936-40 Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas. Oli 1940-41 ja 1944-46 “Sirbi ja Vasara” toimetaja. ENSV rahvakirjanik 1971. Esimene luuletus ilmus 1936, esimene luulekogu “Põleva laotuse all” 1945. Tõhtsamad luulekogud “Unistaja aknal” (1959), “Rannalageda leib” (1965), “Tuule valgel” (1977), “See kauge hääl” (2000).
Luulekogu “See kauge hääl” saatesõnas kirjutab Viivi Luik:”Debora Vaarandi (sündinud 1. oktoobril 1916) kehastada eesti luules on karmid mereavarused, lipud ja leegid, raskete tuliste äärtega piiblipilved. Vaarandi avarused ei ole kunagi unelevad. Need on voogavad ning ärevad ja võib uskuda, et silmapiir varjab väehulki lippudega, seal toimub rahvasterändamisi telkide ja kaamelitega, liigub sõduritevoore, puhkeb tulekahjusid ning revolutsioone, sünnib uusi aegu. Selle avaruse värv on punane."
