Interneti võib raamatuks trükkida
Milleks? Milleks blogisid raamatuteks kirjastada - neid on nii palju ja igaüks võib internetti igasugust küündimatut jura paisata, selle trükkimine raamatuks devalveerib nii kirjanduse kui raamatu.
Nii ütles üks konservatiivne kirjastaja, kellele värvikas elukunsti insener Tõnn Sarv, kes Tais resideerib, oma Tai-perioodi blogi raamatuks kirjastamisele pakkus.
Milleks igaüks, kes tähestikku tunneb, oma mõtteid ja elamusi, tundeid ja kogemusi nüüd äkki üles on hakanud kirjutama ja riputama - see pole ju mingi kirjandus, kirjandus peaks olema siiski midagi elitaarset, väljavalitut, osade inimeste professionaalne ja neid elatav oskustegevuse tulemus. Nii jonnis üks vanema põlvkonna kirjanik, keda kirjasõna pideva juurdetekke pärast tabas hirm oma väljavalituse ja sellest tuleneva sissetuleku pärast.
Milleks need, kelle käsikirju olemasolevad - kogemuste-oskuste-teadmistega - kirjastused (kohe) vastu ja kirjastada ei võta, teevad aina kirjastusekesi juurde. Mingeid ühekordse kasutusega või projekti või hea juhul lihtsalt marginaalse haardega põlveotsakirjastusi ei mahu enam turule, kirjastusi on Eestis nagunii juba kõrgelt ja kaugelt ülearu. Nii õiendas ühe suure ja teenelise kirjastuse omanik, keda oma asja ajavad väikekirjastused justkui ohustada-kahjustada ei võiks. Ju siis võivad.
Blogid raamatuteks
Kui lugesin naistearst Ain Särje poja Ilmari poolt äsja välja antud jutukogu "Maailmalõpp", mõtlesin pea iga loo puhul, et doktor Särg olnuks kõva blogija, kui elanuks-kogenuks-töötanuks-märganuks maailma asju mõnikümmend aastat hiljem. Mistahes ametit pidavatel inimestel, kellel on eeldusi olevat vaadelda ja kirjalikult töödelda, on oma ainulaadseid elamusi alati üles kirjutanud. Ainulaadsed on iga inimese elamused ja kogemused - vähemasti ta enese jaoks. Ja tänu lapselikule üllatumisvõimele, värskusele ja avastuslikkusele on loovus üldse olemas. Loovus, mida on põhjust teistega jagada.
Vanasti kirjutati teistega jagamisele kuuluv tindiga paberile. Tinaladu viis inimeste kogemused trükipressi vahele. Kes on erinevatel ajastutel jaganud teistega oma enese, kes teekaaslaste elamusi. Kes on ennast ja teekaaslasi neis jagamistes nimetanud õigete, kes väljamõeldud nimedega. Kes nimetanud neid talletusi päevikuks, kes romaaniks. Meis kõigis on sarnaseid omadusi, mida osa meist oskab sõnastada. Teeb selle sõnastamisega teistele head, sest kui kõigil on nii, siis on neid nii-olemisi kergem kanda ja taluda.
Epp Petrone - ja tema sõbratari Dagmar Reintami - kirja pandud lugudega on just sama asi. Nad sõnastavad nähtusi, mida meist paljud on kogenud. Ja teevad sellega teistele, kes neid nähtusi-tundeid-lugusid teavad, aga sõnastada ei oska, teene. Asjad saavad paika ja hõlmatavamaks.
Lisaks viivad Epu ja Dagmari talletused meid külla. Nad lubavad meid külla oma eludesse. Seal on huvitav ringi vaadata, kaasa või vastu tunda, võrrelda ja samastuda - ja pärast lugemist rikkama ja rõõmsamana oma enese ellu tagasi tulla. Liiatigi on see seal sellistes paikades, kuhu enamus meist ei jõua või ei taha oma ihuliku isikuga ise kohale minna. Epp viib oma lugudega - osa lihtsalt kogemuspäevikuna seni netiavarustesse puistatud, muist Eesti ajakirjanduses ilmunud - meid oma Ameerikasse. Näitab seestpoolt, kuidas seal tegelikult on. Mis siis, et igaühel meist oleks sealsamas teistmoodi, et igal meist oleks oma Ameerika - iga elamuse olulisim osis on ju meie enese isik - Epu Ameerika on huvitav, terane ja aus. Ses mõttes, et ta ei salga pettumusi ega varja oma osa ebaõnnestumistes või isiklikke möödapanekuid, milles pole mõtet Ameerikat süüdistada.
Uus kirjandus
Kalli kolleegi, iiri-itaalia-ameeriklase Justiniga abielus proua Petrone kirjeldusi-arutlusi, mis nüüd raamatute kuju võtavad, varem ajalehtedes-kirjades lugedes oli mul krooniliselt kahju, et need talletatakse sedavõrd ajalikes kohtades. On rikkalikult ja ajastuliselt, ärksalt ja harivalt üles kirjutatud ning ületavad tavamõistes ajakirjanduse piirid kõrgelt ja kaugelt. Seega on Epu kogemused - ka kõigis teistes maades kogutu, kuhu ta on impulsi või mõtte ajel rännanud - juba mõnda aega lausa hüüdnud raamatukaasi.
Epp on teinud täpselt sama, mida Friedebert Tuglas või Ernest Hemingway. Ta on rännanud. Rännakutel endale seiklusi ligi ja katsumusi kallale lasknud. Õppetunde sõnastanud ja analüüsinud. Ja tulemuseks saanud teiste jaoks õpiku, kuidas sedasorti lahingutes ellu jäädakse ja suuremaks kasvatakse.
Inimeste intensiivsus ja pöörded on erinevad. John Steinbecki sugused "Karbitänava" ja "Vihakobarate" kaardistajad ja korjajad püsivad ühe koha ja teema juures, näkitsevad selle kallal väga süvalt - ja pakuvad ümber ühe paiga ja seltskonna tiirutades terve virna nauditavaid kirjandusteoseid. Epp ja Dagmar, Krister ja teised sooritavad tiiru ümber maakera - ja tulemus on üldjoontes sama.
Ajastute intensiivsus ja pöörded on erinevad. See, mille erinevad isiksused täna hommikul oma arvutites kirja panevad, on kohe ka blogi kujul netis rippumas. Tekstid paljunevad ja paljunduvad enneolematu koguse ja kiirusega. Meil on pidev ja kohene ülevaade sellest, mida maailmas just praegu tehakse ja mõeldakse. Tänu sellele saime aegsasti teada ka kasvõi Edgar Savisaare riigivastastest ideedest. Poliitikud püüavad oma blogidega hääli - nii riigikokku pääsemiseks kui totaalselt välja vilistatud saamiseks.
Selline lakkamatu avaliku kirjasõna teke ja üles-riputumine ei devalveeri ei sõna ega kirjandust. Vastupidi. Üha tihenev konkurents esitab aina kõrgemad nõudmised. Kui lausetetulv tuhandetest arvutitest aina voolab ja paljuneb, muututakse samas aina nõudlikumaks selle suhtes, milline osa neist tekstidest on väärt kirjanduse nime ja seega püsivamat põlistamist.
Olnud aegadel kõndisid sulesepad kirjastustesse, manuskriptirullid kaenlas - mul on üks käsikiri, kas te trükiksite selle raamatuks? Nüüd kõnnivad tekstikatked ja tootenäidised katkematu vooluna kirjastuste arvutitesse - kirjastajad-toimetajad olgu vaid mehed, püüdku pärlid kinni, tabagu ühtses koses väärtused ja ostku need omale. Isiklikke kodukaid pidavad kirjanikud serveerivad oma kaupa internetis ju samuti kahel kaalutlusel - et kuldsed mõtted võimalikult kohe mõttekaaslasteni jõuaksid ja et kirjastajad teaksid uuemat sõnakaupa üles ostma rivistuda.
Vastsed kirjastused
Nii kirjastajad kui lugejad tabavad tõelised väärtused aina laienevas-süvenevas sõnameres ikka ära. Tehakse ikka vahet, milline osa produktsioonist väärib kirjanduse nime ning pälvib printi ja paberit, kaasi ja kapitali.
Ses mõttes on aga asjad kirjanduses ja ajakirjanduses sarnased, et uut ja head ei kiputa kohe vastu võtma ja ära tundma. Ajakirjandusväljaannetele värskete tegijate ja talentide välja pakkumine on omaette teadus - kas ja kellest, miks ja kuidas rääkida, nii et toimetajad huviväärsust haistaksid ja lugejad uudis-isiksusega tutvuma saaksid hakata.
Vanad ja vilunud kirjastused kipuvad samamoodi hanguma. Ei tunne oma rutiinis, info ja töö paljususes paraku alati potentsiaalseid pärleid ära. Ega siis Harry Potteri saaga kohe esimeses kirjastuses avasüli vastuvõttu leidnud - tule jah, saame koos rikkaks ja kuulsaks. Ega ükski praegune superkirjanik kohe sündides kõndinud.
Uute üritajate seas tulevased tipud tuleb alles avastada ja ära tunda. Ning selle peene töö peale näivad olevat tundlikumalt häälestatud need kirjastajad, kes ka ise alles värskena alustavad.
Hans H. Luigel oli täieline õigus väita, et Eestis on hullult palju kirjastusi. Aga eks need, kes on ülearu, surevad ju välja. Töö kiidab tegijat. Jama kirjastajat ei kiida ega toida keegi. Petrone Print on Epu ja Dagmari raamatute kujul esimeste töödena välja andnud absoluutselt kiiduväärsed üllitised. Ning vastse kirjastuse edasine taktika lubab minu meelest küll talle kandvust ja kestmist ennustada. Fred Jüssi lai vagu ees, Tui Hirve haldja-ast järel - sellises mõistlikus rütmis võib Petrone kaua ja õnnelikult printida. Sest tema õnneks jorisevad tardunud ja hangunud kirjastused, et eks seda Jüssit ole juba küllalt kirjastatud kah ning preili Hirve kohta kohmavad, et na noor ja tundmatu, ei see veel müü. Sellepärast ongi vaja värskeid ja tundlikke kirjastajaid, kes korjavad kobrutavast-vahutavast sõnaookeanist päris-kirjanduse välja ja pühitsevad ta kaante vahele põliseks.
