Invad, sööge savi!

Merle Jääger mõtleb ametnike suhtumise peale invaliididesse ja kirjutab, et enamasti on füüsiline puue silmaga näha, vaimne, seevastu, kolba all varjus, ei pruugi kohe välja paista.

Juhtusin telekast vaatama mingit järjekordset CIA osa, kus näidati heaoluühiskonna kiiksakaid, kes endid „ihalejateks” nimetasid. Tegu oli inimestega, kellele nende mõni väljasopistuv, ent täisterve kehaosa pinnuks silmas. Õnnetut jäset süüdistatakse oma elu lörriajamises ja püütakse sellest kirurgilise sekkumise abil vabaneda. Nõrgemad seovad lihtsalt jala kukla taha ning mängivad ilma ees invaliidi. Tegevus toimus muidugi meerikamaal, kus ilmselt ka jalutud kergesti abi ning rakendust leiavad - elukvaliteet otseselt ei muutu, aga emalike naisolevuste tähelepanu on garanteerit.

Loodan, et Eestis valitseb üldiselt terve talupojamõistus, et asja eest teist taga keegi siukseid trikke siin ei tee. Sel eeldusel on siinsed puuetega inimesed ikkagi õnnetuse või õnnetu juhuse tulem.

Nõukaajal neid üldiselt polnud. Nagu polnud ka prostituute, narkomaaniat, homosid, maffiat, majanduskriise, seksi ega valimisvõitlust. Ühel kõrvalhoovi taadil oli vägaväikeauto, mida invakäruks hüüti, üks jalg ja kargud, aga tema oli muldvana sõjaveteran ning võis seda kõike endale lubada, nagu ka korterit Mustamäe uusrajoonis, liftiga majas. Venemaal nägin kord jalutut meest, kes algelisel rulal sõitis, mingite kaigastega hoogu andes. Rohkem ei meenu.

Demokraatiaga tulid ka invaliidid kapist välja ja hakkasid õigusi nõudma. Kanäe, selgus, et väljamaal on liikumispuuetega inimestele peale ratastooli ja puujala kõikvõimalikke abiseadmeid välja mõeldud, mis aitavad neil paremini toime tulla, iseseisva(ma)lt. Omavalitsused hakkasid sisustama-ümberehitama sotskortereid, kus invaliidid võiks mugavalt majutuda..

Paraku on inimloomake päritolult ahv ja ahvikarjas on tegija see, kes tugevam või lihtsalt kõvemini röögib. Loomariigist peaks meid eristama see, et omi väeteid võsa vahele ei viska, vaid nende eest hoolt kanname. Pragmaatiliselt võttes pole osadest neist olulist tolku SKP tootmisel, aga hingeke on sees neilgi.

Pealinn pakatab korteriskandaalidest, kus ametnikud lõdva randmega miljoneid kõrvale tõstavad ja arrogantselt ekraani tagant näkku irvitavad: kõik on ju JOKK. Selle taustal jäi ehk piisava tähelepanuta üks samas linnas toimunud sotspinnakantimine, mis asjaosalistele mõrudam mugistada. Liikumispuudega pereisa ootas oma korteriolude parandamist - kaua sa ikka naise ja eelteismelise tirtsuga 26-l ruudul elad. Sobilik korter paistiski silmapiiril, ent kui aeg kätte tuli, selgus, et elupind on kanditud teise linnaossa ja antud puudevabale represseeritule, kel aega ning jaksu kohtu kaudu oma õigusi nõudmas käia. Tollele olla pakutud muid kortereid, mis polla kuidagi sobinud.

Linnaosavalitsuse „viljakates” tingimusis kitkutud välja kogu liikumispuudelistele mõeldud atribuutika ja kisakõri sai vastremonditud korteri! Ei imesta ma, kui eelnimetatud inventar kuhugi logiseva trepiga puumaja ärklikorrale kruvitakse ning jälle on põhjust kellelgi hõisata, et puuetega inimestele on üks korter juurde loodud.

Kangesti meenutab kogu lugu taas stagnaaega, kui telefonijärjekorras ootajatest alati võrdsemaid leidus ning südamehaige naabrimemmeke pidi lootma, et altnaaber on kodus, kui tal paha hakkab, sest ülaltnaaber, see parteitropp ju helistada ei lubanud.

Liikumispuue on enamasti silmaga näha. Vaimne, seevastu, kolba all varjus ega pruugi kohe välja paista. Võiks ju valitsemishimulistelt vastavat paberit nõuda, et kupli all kõik paigas on, aga kaldun arvama, et neil õnnestub ka koge nud hulluarst ära tüngata või kinnilenkida. MOKK seepeale!

Mida soovitada? Linnavalitsejatele kohustuslikus korras üks talvine ratastoolipäev ehk? Las kaevavad sundkorras mööda lopaseid tänavaid ja punnitavad endid istungitesaali, külastavad kaubandusvõrke ning proovivad kiiluda täis transporti...

Ehk lengitakse seepeale puuetega inimestele kortereid juurde või viljastatakse mõni uus abiprojekt. Kohuke hoolib! Tehtud!