12.12.2008, 00:00
Isa ei ole pangakaart
Isadel pole rindu, millest piima pritsiks. Just sellepärast peab suurem
osa ühiskonnast loomulikuks, et lastega on esimesed poolteist aastat ehk
vanemahüvitise aja kodus naised.
Mehed ei protestinud, kui
rahandusminister pani ette langetada vanemahüvitise ülempiiri, kuigi
see oleks puudutanud ennekõike lastega koju jäävaid isasid.
Valutult loobus ühiskond isapuhkuse toetusest lapse sünni järel.
Isad ei kurda: kas nad ei näe, et need otsused puudutavad mehi?
Meie ühiskonnas pole kombeks rääkida emade isekusest. See on
plahvatusohtlik tabuteema. Naised, reeglina tööturul vastassoost
kehvemal positsioonil, kompenseerivad seda puudujääki sageli
koduseinte vahel. Seal ei pääse mehed kompetentsuses neile
ligilähedalegi. Naistel on tunne, et loobudes jagamisest ja valitsemisest
ka privaatsfääris, riskivad nad jääda hoopistükkis
tühjade pihkudega.
Valdavalt ei ole asi selles, et emad
ei saaks raha pärast lubada isasid lapsehoolduspuhkusele. Nad lihtsalt ei
luba. Paljud emad ei raatsi jagada lastele pühendumise õigust laste
isaga. Ja meie kultuur maskeerib säärase egoismi pühadusse.
Meenutage avatud rinnaga neitsi Maarjat – keskset härduseobjekti
kristlikus kultuuriruumis – ja Joosepit, statisti! Kuid naiste eriline
anne väikelaste hooldamiseks ning sellest tuletatav õigus lastele
pühenduda on pigem kultuuriline kui bioloogiline.
Isegi
püha imetamisargument on seestpoolt õõnes: 2005. aastal said
ainult pooled kuuekuustest Eesti lastest kas või korra päevas
rinnapiima. Rootsis imetas sama vanu lapsi kolm neljandikku emadest.
Iseäranis veider on asjaolu, et 2005. aastal tekkis Eesti isadel –
lastearstide nõudel ja imetusargumendile toetudes – õigus
vanemahüvitisele alles siis, kui lapsed olid vähemalt pooleaastased,
samal ajal kui Rootsi isadele selline piirang puudus. Ema ei ole 24 tundi
ööpäevas asendamatu, nagu väidab imetamismüüdile
tuginev arusaam. Kui vastsündinule on kõige kohasem pidev kontakt
emaihuga, siis alates viiendast elukuust soovitavad lastearstid hakata neile
lisatoitu pakkuma. Koos söömine ja ümbritseva maailma avastamine
tuleb isadel suurepäraselt välja.
Ühiskonna
lõhenemisel naiste ja meeste valdkondadeks ja imetamismüüdil
kui ühel selle lähtealustest on palju vastuolulist mõju ka
emadele. Lapsed kuuluvad ju algusest peale naistele ning isad on pahatihti
surutud “pühapäevavanema” episoodilisse rolli. Meil
on palju üksikemasid ja Eesti isad hoiduvad massiliselt alimentide
maksmisest.
Lastest võõranduvate isade puhul on aga
põhjust rääkida õpitud ja õpetatud abitusest.
Teadlased avastasid juba mõnda aega tagasi huvitava tõsiasja meie
kultuuri kohta. Nimelt, kui emad on iseseisvalt, ilma mingi kõrvalise
abita võimelised looma oma lastega suhte, siis isad vajavad selleks
vahendajat. Meeste pühendumine vanema rollile sõltub otseselt
sellest, kuivõrd laste emad neid selleks innustavad. Naiste sellist
võtmerolli kutsutakse teadusmaailmas väravavahist naise fenomeniks
(female gatekeeper). Naiste seas levinud argument “kuidas anda oma last
käpardile ainult sellepärast, et ta on isa” on muidugi
paralleel väitega, et naisi on vale tipp-poliitikasse või
ettevõtete juhtkondadesse upitada üksnes nende soo pärast.
Mõnelegi emale on kalliks saanud ka ohvri enesekuvand.
Kõige kibedamal karjääritegemise ajal töö vahetamine
imetamise vastu pidurdab oluliselt tõusu ametiredelil ning viib
tunnitasu veerandi võ
rra madalamaks sama ettevalmistusega meeskolleegide omast. Selle ohverduse eest
ootavad emad riigilt ja rahvalt igavest tänu, sest eks sõltu rahva
heakäik sündimusest.
Meesõiguslased on
aastakümneid kritiseerinud naiste ja meeste jäika
tööjaotust, kuna see taandab isad kõndivateks pangakaartideks.
Nad nõuavad emadega võrdset õigust oma lastele nende
sünnist saati.
Naistel tasuks kaaluda koostööd
meestega ka koduelus kui mitte muu, siis tõsiasja pärast, et meeste
tulekuga lastehooldusalale tõuseks selle väärtus
ühiskonna silmis. Ja ühes sellega arstide, õdede,
kasvatajannade ja naisõpetajate staatus ja sissetulek.
Ja
päeva soovitus väikelaste vanematele – kõik
tööta jäänud ehitajad lapsehoolduspuhkusele!