Jaak Urmet: See, kuidas eesti näitlejad luulet esitavad, on jube!
Lisaks on näitlejad ainsad kultuuriinimesed, kes regulaarselt figureerivad esikaantel ja kõmu-uudistes, nii on neil ka tähtis roll meelelahutusmeediasse mingigi intelligentse tahu andjana – lauljad ja muusikud kaovad siin sportlaste ja staarmeikarite sekka ära.
Aga ühes teen kibeda etteheite: see, kuidas eesti näitlejad luulet esitavad, on jube. Olen seda ammu teadnud, ja mu teadmine sai kindlust juurde, kui hakkasin alates 1. jaanuarist ETVs peale sattuma luulet esitavatele näitlejatele. Oh neid ohkeid! Oh seda paatost! Oh neid “kandvaid pause”! Oh seda olen-nii-sügavmõtteline-kui-tardunult-kaugusse-vahin! See on võlts. Ilmselt on näitlejatel arusaam, et luule on alati hirmpühalik ja et hirmpühalikkust saab esitada ainult pikkade pauside, looritatud häälega paatosse uppunult kaugusse vahtides. Mis kool see on? Stanislavski? Panso? Nüganen? Mina ei usu!
Pole vahet, kas Koidula või Kareva, Talvik või Viiding, kõik muudetakse maneristlikuks pudiks. Elisabet Tamm, hea näitleja, loeb Viivi Luige sisendusjõulise “On aastasaja lõpp. On öö” jõuetuks pudiks. Indrek Sammul, teine hea näitleja, loeb Leelo Tungla “Oma laulu ei leia ma üles” samasuguseks. Enne kui Hilje Murel hakkas lugema Ernst Enno ürgkosmilist “Nii vaikseks kõik on jäänud”, muigasin, teades ette, kuidas see saab kuulduma. Täpselt, nii vaikseks oli ka Hilje Murel jäänud.
Ma ei taha öelda, et luulet peaks esitama karjudes. Tahan öelda, et luule esitamiseks on rohkem viise kui ersatspaatos. Tahan loomulikkust, lihtsust, kooskõla luuletuse sisuga. Tahan esituse kaudu näha, mida esitaja luuletusest arvab, kuidas see teda mõjutab. Esitaja ei ole hääletoru, ta on interpreet. Kuulake, kuidas esitavad oma luulet – “karjujaid” välja jättes – Elo Viiding, fs, Maarja Kangro, Jan Kaus, Andra Teede, Andres Ehin.
Olen näinud, kuidas Doris Kareva ja Karl Martin Sinijärve lühike eeskava äratab üles tundidepikkusest igavalt kuulduva luule kuulamisest magama jäänud saalitäie rootslasi. Olen olnud ise kuulamisnaudingust tardunud, kui Indrek Ryytle nõjatus kord pärast saunaõhtut kaminasimsile ja laskis peast pool tundi oma luulet. Olen kuulnud luuleesitusi, mis raputavad ja lummavad. Nendest on näitlejate luulepärlid sama kaugel kui Maie ja Valdur Draamateatrist.
Samas, miks eeldame, et näitlejad peavad oskama luulet esitada? Meie näitlejad on head lauljad. Veel peavad nad oskama tantsida, frakki kanda, midagi veel. Milleks luule esitamise oskus? Teatris petavad nad distantsilt ära, mujal pole vajagi neilt seda nõuda. Luuletajailt ju näitlemist ei nõuta! Või siiski, ehk võiks korraldada vastastikuse koolituse: luuletajad õpetaks näitlejaid luulet esitama, näitlejad aga luuletajaid publiku ees hea välja nägema?
