Uus Valitsus Foto: Tanel Meos

“Pearust on saanud pigem sügavmõtteline filosoof, kes tajub maailma komplitseeritust ega oska sellele muud moodi kui veiderdades reageerida. Andrese eetikas nähakse aga kivistunud arusaamu ja tuima töörügamist, tema kipub olema kitsarinnalise ja hoolimatu mehe sümbol.” Vaino pakub sellise nihke võimaliku põhjusena vulgaarindividualistliku ellusuhtumise võidukäigu, mis on esile tõstnud isikliku eesmärgi, eneseteostuse või iha, aga ka tahte asendada grotesksete juhtumite nautimisega elu mõtestamist.

Olgu nüüd nende põhjustega kuidas on, nentigem, et protsess on löövalt kirjeldatud. Ning loomulikult omane mitte ainult Eestile, vaid kogu läänemaailmale.

Poliitilises kultuuris on aga toimunud täpselt vastupidine liikumine, kuid hälbega. Pearu on Eesti poliitikast kadunud, ning koos temaga ka pearulik peavooluväline mõtlemine ja olek. Pearulikku maailma komplitseerituse tajumist käsitletakse Eesti poliitikas äärmuslusena ja pearulikku käitumist karistatakse viivitamatult.

« Avalehele 7 Kommentaari
Loe veel: