Jaan Ruus: Eesti kineastid astugu akadeemiasse!
See on ju Euroopa kineastide rahvahääletus. Filmiakadeemiasse võivad kuuluda kõik Euroopa režissöörid, stsenaristid, operaatorid, heliloojad, monteerijad, kunstnikud, produtsendid, levitajad jt. Nad peavad olema erialal töötanud vähemalt kolm aastat ning saanud tunnustust (Eestis saab iga film teatava tunnustuse). Kaks akadeemia liiget peab soovitama ja aastane liikmemaks on 150 eurot. Auhinna saanud võetakse muidugi vastu automaatselt.
Eestis tegutseb audiovisuaaltööstuses hinnanguliselt kuni 400 inimest. Neist vähemalt 300 võiksid soovi korral astuda Euroopa Filmiakadeemia liikmeks. Eeskirjad lubavad, lausa kutsuvad, ja 150 eurot peaks neil ka olema. Üks omamaine film nominentide hulgas oleks garanteeritud.
Suurimad liikmesriigid on praegu Saksamaa 390 liikmega, Suurbritannia 269 liikmega, Prantsusmaa 236 liikmega. Soomel on 47 liiget, Kreeka oma 35 liikmega on kahekümnes. Eesti jääb vaid kaks kohta tahapoole (20 liiget). Väärikaid filmiakadeemikuid oleks meil küll (ei leia ma sealt ei Ilmar Raagi ega Peeter Simmi). Tõsi, animatsiooni diskrimineeritakse, uks avatakse vaid mängu- ja dokumentaalfilmimeistritele.
Akadeemiate peamiseks, et mitte öelda ainsaks tegevuseks on filmiauhindade andmine. Césare, Lolasid, Donatellosid teab igaüks.
Kinoinimeste jaoks võtsid akadeemia mõiste kasutusele ameerika filmimogulid, kes 1927. aastal moodustasid Ameerika Filmikunsti ja Teaduse Akadeemia kui “superliidu”, kuhu lubati ainult ülimat eliiti. Kuid režissöörid, näitlejad, stsenaristid asusid kohe sõdima produtsentide ülemvõimu vastu ja moodustasid endi organisatsioonid. Nii demokratiseerus Oscar.
Neilt enam kui 80 aastat tagasi käima lükatud Oscaritelt võetakse endiselt malli terves maailmas.
Meile on nad tänaseks andnud soodsa juhuse heisata kohalikku kinomaailma loosung: olgem eurooplased, kuid saagem ka akadeemikuks!
