Kui ümberilmapurjekad Lennuk ja Martha seadsid reiside eesmärgiks Eesti lipu ja eestluse (taas)tutvustamise maailmamere sadamates, siis MTÜ Keskeakriis on meenutanud midagi väga olulist hoopiski eestlastele endile: nad on toonud meresõidu ja purjetamise tagasi eestlaste teadvusse. Ükski varasem meresõit pole Eesti meedias nii palju lehepinda ja TV-aega saanud (kui Estonia viimane reis ehk välja arvata). Meresõidule pööratud positiivne tähelepanu on kindlasti sajandi suurim. Laulikute sõidu meediamaht ületab muud mereuudised mäekõrguselt. Kes teab, et Tallinna lahel purjetati sel suvel üks EM ja kaks MM-võistlust? Et saarlaste ellingutel ehitatakse üle maailma hinnatud töö- ja luksuslaevu? Et elusuuruses on jõudnud või jõudmas vette peaaegu kõik meie ajaloolised laevatüübid viikingilaevast lodjani? Vaid Tallinna jaburast paadimaksust on pisut rohkem kuuldud, sedagi parteide vastastikuste süüdistuste tõttu.

Ookeanidel seilamine on kallis lõbu. Meretaguste maade otsimise eest ei maksta tänapäeval midagi ja Indiast väikse vürtsilaadungi toomise eest ka mitte eriti. Seega peavadki MTÜ Keskeakriis mehed oma unistuse ellu viimiseks tegema, mida kõige paremini oskavad – laskma laulu ja olema kuulsad. Esinema internetis ja seltskonnameedias ning müüma sellega kadestavatele kaasmaalastele eluasemelaenu, autoliisingut, bensiini, õlut ja muid elukvaliteeditooteid. Jõukamatele ka sada tuhat krooni maksvaid kajutikohti kuulsuste laeval.

Pole mõtet muretseda meediatsirkuse keskmesse jäävate meeste meelerahu pärast. Kakukaamera-efekti pole olemas. Juba nädal pärast lahkumist elavad meresõitjad oma maailmas, kuhu kodused teemad eriti ei jõua – vaatamata interneti üleilmsusele ja AISi jälgivale silmale. Kodumaa ajakirjandusest olulisemaks saab teel olemine ise.  

Jaano Martin Ots, Purjelaualiidu peasekretär