Muidu võib paremal juhul kannatada riigipolitsei autoriteet, halvemal politseiniku tervis ja turvalisus. Olenevalt riigist on 80–90% politseinike tulirelvasurmadest tingitud politseiniku enda relvast. Selle põhjus on ebaprofessionaalne relvakäsitlus või vale kaitsetaktika relva kasutamisel.

Lihtsalt öeldes: enamikul juhtudel haarab politseinik kriisisituatsioonis relva, kuid ei julge seda kasutada ja kurjategija reageerib sellele kiiresti, võtab relva ja kasutab seda ise omaniku vastu. Politseinik arvab, et kurjategija põgeneb relva nähes ja relv on ainult hirmutav vahend näitamiseks. See aga ei ole alati nii. Vahel kurjategija ei löö relva nähes verest välja.

Relv ei anna julgust

Sarnaseid juhtumeid esineb päris palju ka tavaliste relvaomanikega. Soetatakse relv, aga kui soovitakse end sellega kaitsta, ei ole julgust relva kasutada. Surmajuhtumeid esineb ka ohutustehnika rikkumisel. Näiteks unustatakse padrun rauda, vaadatakse mõtlematult torusse ja tehakse kontroll-lask.

Seega, kui vastab tõele, et politseinikud ei oska relva kasutada, tekib küsimus, mida neile politseikoolis õpetati? Kui oled valinud elukutse, on elementaarne, et ennast tuleb sellel alal arendada ja treenida. Maailmas on tavapraktika see, et politseinikud on laskeklubide liikmed ja arendavad vabatahtlikult oma oskusi, käies eri võitlusalade treeningutel ja lasketiirudes.

Politseinike füüsiline vorm varieerub kõigis riikides, kuid patrulli saab saata neid, kellel on hea füüsiline vorm. Pean ütlema, et politseist minu turvafirmasse tööle tulnud töötajate füüsiline ettevalmistus on korralik.

Mannetus laskmisel taandub kindlasti ka rahaküsimusele, sest iga padrun maksab ja iga klubi tahab liikmemaksu. Kui politseinikul ei jää palgast raha järele ja ta peab töötama elus püsimiseks mitmel ametikohal, on küsimus aja ja raha nappuses, mis ei võimalda professionaalset suhtumist.

Kaadrivalik kannatab

Politsei vähene rahastamine mitte ainult ei kurna mitmel ametikohal rabavaid politseinikke, vaid ei võimalda täita politseil oma ülesandeid nii, nagu avalikkus seda ootab. Kannatab kaadrivalik, selle professionaalsus ja ka olemasolev pädev kaader on pidevalt üleväsinud ja stressis. Suures pildis annab see tulemuse, mida me loeme lehest ja vaatame televiisorist: politseinikud saavad tuuseldada ega julge sekkuda keerulistesse olukordadesse. Rahvas aga nõuab oma. Kannatada saab politsei maine ja riigi usaldusväärsus tervikuna, rääkimata kodanike varast või tervisest, mis on politsei prioriteet.

Seega ma ei soovita politsei poole näppu vibutada, sest Eesti korrakaitses on praegu ajaloo parimad juhid, et saavutada tulemus, mida on terve iseseisvuse aeg oodatud. Pigem tuleb anda politseile piisavalt ressurssi, et see saaks oma tegelikku potentsiaali arendada.

See, mida me tajume politsei mannetusena, on tegelikult riigi mannetus näha politseimaailma tervikpilti ja sellest tulenevaid järelmõjusid, mis ilmnevad alles mõne aja pärast. Politsei ja turvatunne on see, milliseks poliitikud on selle kujundanud.