Jacko või Madonna?

Popikuninga Michael Jacksoni surm ja popikuninganna Madonna esinemine Tallinnas demonstreerisid ühtviisi nii globaal­se meelelahutustööstuse tuima ebainimlikkust kui ka isikliku mõtlemise hävitamist massipsühhoosi abil.

Mis oleks olnud teisiti, kui Tallinnas oleks esinenud hoopis Michael Jackson ja Los Angeleses surnud Madonna?

Mitte midagi. Samasugune primitiivne ilatsemine staaride ees lömitava massi ning meedia seas.

("Kallid kuulajad, jagage meiega oma muljeid Madonna kontserdilt!" "Kallid kuulajad, kuidas te mälestate Michael Jacksonit?")

Meelelahutuse sildi all pakutav ajupesu on hullem kui majanduskriis. Masu läheb ükskord ikka üle, aga Jacksoni ja Madonna asemele toodetakse kohe uued publikumagnetid. Kes välistab, et järgmisel aastal ei ilmu Lauluväljakule Justin Timberlake? Toomas Anni on kuuldavasti samuti huvitatud.

Ometi sõltub neist maailmas vähem kui isegi Eesti presidendist. Tema juhib ühe, ehkki väga väikese riigi intellektuaalset potentsiaali, s.t tal on teatud vastutus. Esimesed aga ainult tahtetut ja ohutut massi. Muusika on osutunud turvalisemaks masside vaoshoidmise instrumendiks kui poliitika - nagu tõestas Hitleri ja Mussolini popikoonideks pushimise katastroofiline lõpp.

Arulagedaim väide Madonna kontserdil käimise õigustuseks, mida kuulsin, oli: "Aga ta näeb nii hea välja!" Doris Kareva on sama vana, kuid näeb palju parem välja. Aga tema ei roni sellepärast Lauluväljakule 80 000 inimese ette eputama.

Sellest tunnedki inimese ja masinavärgi vahet.