Jahenev majandus ja hea tööandja

Majanduse jahenedes ei saa paljud ettevõtted oma inimestel enam palka tõsta ja peavad nende lojaalsuse tagama kuidagi teisiti. Tööandja õnneks hakkavad üksluise arveldamise ajad mööduma. Uued tunnustamise süsteemid eeldavad eelkõige avaramat mõtlemist.

Muidugi leidub Eestis ettevõtjaid, kes raiuvad ikka vanaviisi: äritegevuse eesmärk on kasum, mitte sotsiaalhoolekanne või inimeste eraelude korraldamine. Ning: niikuinii annan neile tööd ja leiba, mis nad veel tahavad. Neile ütleks, et rahulolematu inimene töötab vaid poole koormusega.

Tänased töövõtjad pole mingid jupid, kes toimetavad põhimõttel: vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus majja toodi. Nendele on kõva palganumbri kõrval olulised pehmed väärtused. Väärt spetsialistid tahavad töötada sõbralikus organisatsioonis ning et elu ei piirduks ainult tööga. Nii võitsidki viimase pere- ja töötajasõbralike ettevõtete konkursi tööandjad, kes hoolitsevad oma töötajate ning nende lähikonna eest kõige nutikamatel viisidel. Kirgastumiseks oli ka viimne aeg. Kalli raugastuva Euroopa saab päästa ainult töö ja pereelu tõhus ühitamine – suur tööhõive käsikäes suure sündimusega. Kuidas käivad novaatorlikud ettevõtjad ajaga kaasas?

Esiteks muidugi peresõbralikkus! Lapsi ei pea tööl enam maha vaikima nagu 90. aastate keskel (mil iivegi oli rekordiliselt madal). Lapsed on vastutustunde tõestus. Terasemad firmad tunnustavad oma inimesi pere kasvu puhul raha, lillede, pakikestega. Maimukeste kooliminekul võivad emad-isad arvestada vaba päeva ja ranitsatoetusega. Mitmed ettevõtted on teinud kontoris ruumi mängu- ja õpinurkadele. Ja juhid näitavad lapsehoolduspuhkust võttes alluvatele eeskuju! Mõnel pool peetakse töötajaid meeles abiellumise ning elukoha soetamise puhul. Töö ei peagi olema elu armastus ja kontor tegelik kodu!

Teiseks, väljaõppinud kaadri hoidmiseks üritatakse olla igati töötajasõbralikud. Tervis on fookuses, sest terves kehas on terve ja produktiivne vaim! Kollektiive utsitatakse sportima, vaktsineeritakse, neile hüvitatakse prille, mõnel pool isegi retseptiravimeid. Ja muidugi pakub hea töökoht töötajatele rikkalikku erialast arendamist. Kasu kahepoolne!

Eraeluga inimestele delegeerivad firmad üha rohkem kontrolli tööaja ja -koha üle. Tööd võib teha kodus, mänguväljakul, kas või rannas, ette ja järele, tulla hiljem ning minna varem, ise koostada graafikuid. Need on vastutulekud, mis eeldavad töö hindamist tulemuste, mitte nn tagumikutundide põhjal.

Kuid oma kaadri töö ja eraelu tasakaalustamisega ettevõtete uued pehmed poliitikad alles algavad. Elu väärtustatakse laiemalt. Üles on kerkimas ettevõtte sotsiaalse vastutuse teema. Kui tavaliselt turgutatakse osakondade koostöövaimu muusikalikülastuste või keeglipartiidega, siis innovaatilisemad kollektiivid leiavad ühise meele ja vastastikuse lugupidamise näiteks maakoolidele küttepuid tehes. Veel üks uus hooliv poliitika on keskkonnasõbralikkus. Nii soositakse auto koju jätmist ja jalgrattaga tööle sõitmist ning istutatakse ühiselt metsa selle asemel, et firmapäevadel Eestimaa kaunist palet ATVdega künda.

Mulle tundub, et aja vaimu tajuvad asutused voolivad oma töötajatest harmoonilisi, mitmekülgseid inimesi. Tööandjad aitavad esile tuua töötajate eetilisema palge, parema mina: selline identiteedikujundamine on täiesti uus tase ettevõtte motivatsioonipaketis. Päris põnev, et rasked ajad innustavad äri tungima tootmise sfäärist taastootmise valdkonda – lõikajast saab külvaja!

Autor on TLÜ Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi sotsioloog.