Jakob Karu: Hirm nüpeldatud saada

Mis on hirm? Kontrollimatu tunne, mida võib nimetada tõsiseks või eksistentsiaalseks — hirm lähedaste pärast, hirm maailma pärast, iseenda surma hirm.

Või lihtsamad ja olmelisemad, kuigi ka tõsised hirmud — hirm tööst või kodust ilma jääda või vaesuda; ja siis tulevad luuluhirmud ja foobiad, mis võivad omaniku jaoks olla eelnevatega sama tõsised — näiteks hirm hiirte, avalike kohtade või mõne muusikapala ees.

Aga hirmud on meiega, tahame või ei taha. Iseasi, kas kõigil neil on õigustusi.

Möödunud aasta suurima poliitskandaali valla päästnud Silver Meikar kirjutab oma raamatus “Poliitmalaaria. Pilk Birmast” reisikirja ja poliitilisi memuaare kõrvuti asetades korduvalt hirmust, mis jälitab muutuma hakanud diktatuuririigi elanikke, ja jõuab välja Eestini, kus ikkagi hõljub õhus ka midagi sarnast.

Juhtusin rääkima laulja Emil Rutikuga, kes juhib täiesti tõsist allkirjade kogumist elektri hinnatõusu vastu. Inimesed ei julge alla kirjutada, kurtis ta. Ka need, keda ei peaks miski ähvardama, kes pole Eesti Energia või riigi palgal. Lihtsalt ei julge ja kõik.

Olen kunagi kirjutanud esimeste heitmise, tagumiste tapmise ja keskmiste kojutuleku vanasõnast kui ellujäämismantrast, mis praegu toimib nagu pomm jalus. Jah, alateadvus kipub olema piduriks. Lihtsam on kirjutada lõputuid lämisevaid netikommentaare, refrääniks Ansipi, Partsi või Savisaare nimi, kui midagi reaalset teha. Näidata tegelikult, mida valitsus valesti teeb ja kuidas paremini teha. Teha midagigi. Oleme seni ikka aralt keskmised ja lihtsalt laseme oma kirjaoskuse tasemel auru välja.

Eestlane ei lähe tänavale ega hakka rüüstama, kui ta ka tunneb, et talle tehakse ülekohut. See on ju hea. Mõni erakond võib ju inimesi Toompeale koguda, aga sest pole kasu, see ei ole suurt parem kui kunagine juhtum, kus kuri pensionär kiskus Marju Lauristini jopelt kapuutsi.

Milline oleks positiivne hirmuvastane ravi, mis annaks inimesele julgust ega sunniks olema kapis olev (jah, osa rahvast on kapis, sest lämisemine või opositsioonile takkakiitmine pole väljatulek!) kõrgeima võimu kandja? See algab rohujuuretasandilt. Mulle ei meeldi see sõna, aga paremat ka pole. Erakonnad, ei vanad ega ka uued, ei võta meilt hirmu ära. Hirmust tuleb vabaneda igaühel ise, sest esimesi ei heideta ja tagumisi ei tapeta siis, kui nad ei lase end mõne vanaaegse poliitstruktuuri lõa otsa siduda.

Ja siis, hirmust vabanedes, tuleb vigisemata mõelda välja asju ja teha tegusid, kartmata, et keegi tuleb öösel su ukse taha koputama. Ei tule.