Jakob Karu: Viimsi kirjad: bussijuhi elu…
Istun külabussi algpeatuses, et poest ja raamatukogust koju saada. Siis algab ekstsess. Bussijuht küsib hallipäiselt, aga siiski nooruslikult mehelt, kas tal pilet on. Mees läheb marru, teatab, et ta on üle 70 ega hakka iial mingit piletit näitama. Bussijuht, kes räägib poole vaiksemalt kui sõitja, selgitab, et väga hea, aga ta peab ühiskaardi või mõne muu asjaga tõestama, et ta on valla kodanik. Mees läheb pöördesse ja helistab politseisse. Dramaatilised tekstivalangud. Politsei palub anda telefon juhile, juht seletab rahulikult. Siis jätkub mehe (kelle kohta üks vanem proua vaikselt ütleb, et ta teab seda meest, ta olla vist erupolkovnik) röökimine, ei ropendata, kuigi mees teatab, et ta pooks juhi üles ja üldse, ta on siin hozjain. Politsei ei tule kohale ja juht lööb käega, suleb ukse ja stardib seitse minutit graafikust hiljem.
*
Mu külaliini bussijuhid on enamasti vahvad mehed, enamik üle 50, üks juba 72. Mina ei mäleta, et nõukaajal oleks normiks olnud juhti teretada ja pärast tänada, aga praegu on see reegel. Juhid tunnevad külainimesi. Hea näide on üks endine juht, kes veedab oma pensionipõlve vist stiilis üks õlu hommikul ja siis vanadel liinidel sõitma ja inimestega suhtlema, kes kommenteerib vahetevahel leebe irooniaga nooremate juhtide sõidustiili. Võib-olla on probleem ühe sünge tüübiga, kes ei tee iial lahti esiust ja karjub vahel üsna mõttetult koolilaste peale. Bussijuhtide elu sel liinil on karm: ülikitsas paljude kurvidega mereäärne tee, kus võib iga hetk nurga tagant vastu tuisata rullnokk, suur sibiauto, jalgrattur või vanainimene ratastooli ja elektrirolleri hübriidis. Bussijuhtidele meeldib muidugi Raadio Elmar, aga on erandeid, vaikusearmastajaid, või siis üks mees, kes leiab imeilusat klassikalist muusikat või etnopoppi või rahustavat kuuekümnendate jazz’i. Ma loodan, et neil on Kalev Rattuse kontoriga asjad korras.
*
Bussijuhid on paadimehed, kes liigutavad meid maailmaosade vahel, arvan ma.
