Janar Filippov

Aga isegi aprillinalja kohta oli see pisut liiga kurb, et olla naljakas. Jättes kõrvale solvangud ajakirjanduse ja prokuratuuri aadressil, on selge – Reformierakond on rakendanud uhke CVga juristi sõjavankri ette. Seejuures mitte õilsat või õiglast, vaid kättemaksumotiivist (sh silvergate’i failide avalikustamise eest) ajendatud sõda pidama. 

Kriminaalmenetluse seadustikku põhjalikult muutvas eelnõus arvestatakse eeskätt kaitsjate huve, möönab Maruste. Ei saa salata, et eeskätt. Ent kuigi ülevoolav retoorika jätab mulje, nagu tahaks eelnõu autorid kaitsta meid kõiki, tasuks meelde tuletada, et kaitsjate huvid on tegelikult süüdistatavate huvid – süüdistusele aga eelneb kuritegu. Kuritegu omakorda tähendab, et kusagil on ohver – kedagi on pekstud või vägistatud, petetud või hirmutatud, korruptiivse kuriteo puhul kogu riigi toimimist ja mainet kahjustatud. Eelnõu autorite ning neid õigustava Maruste ilukõne, justkui oleks kriminaalmenetluses ülekaalukalt kõige olulisem silmas pidada süüdistatava huve, näitab, et mingisugused asjaolud on muutnud muidu väärikad inimesed üsna ükskõikseks selle suhtes, mida üks kuritegu kellelegi kaasa võib tuua. 

Alusetut süüdistust, põhjendamatut vahistamist, (olematu) süü omaksvõtu väljapressimist ei õigusta miski. Iga algatust, mis inimest riigivõimu omavoli eest kaitseb, tuleb sestap kiita – kui algatusel just omakasu või lausa pahatahtlikkuse tundemärke pole. See eelnõu on paraku niisugustest tundemärkidest kirju. Iseenesest võiks kogu diskussiooni lõpetada viitega asjaolule, et väga suures osas on eelnõu hukka mõistnud ka Riigikohus.

Mis ikkagi paneb eelnõu autoreid arvama, et näiteks jälitustegevuse lubamine üksnes esimese astme kuritegude puhul (s.o tegude, mille puhul karistusmäär ületab viis aastat) vähendaks või välistaks riigivõimu omavoli? 

Kas pole mitte nii, et jälitustegevusega – kõnede pealtkuulamisega, varjatud pildistamise või filmimisega, kuriteo matkimisega – talletatakse reaalsust, sh parasjagu kuritegu ette valmistavate, toime panevate või tehtu jälgi peitvate inimeste tegusid? Kui see ära keelata, mis järele jääb? Jäävad ütlused – tunnistajate, kuriteokaaslaste, kannatanute mulje, arusaam reaalsusest.

Muljel ja ütlustel on omapära ajas moonduda kuni täieliku ununemiseni – tulenevalt teatud mõjuteguritest, olgu selleks äraostmine, hirmutamine vms. Valelik, pahatahtlik “kannatanu” või tunnistaja võib kohtuotsust mõjutada nii süüdistava kui kaitsva poole kasuks, ent igal juhul tõest kaugemale.

Seepärast on üksnes inimlike nõrkustega tõendiliigi eelistamine ohtlik tendents. Keskaegsetes nõiaprotsessides langetati surmaotsuseid just tunnistajate umbluu, mitte tõsikindlate helisalvestiste (sic!) ja ekspertiiside kombinatsioonist lähtuvalt. Seevastu paljudes viimase aja olulistes protsessides – Tartu pättpolitseinikud, Villu Reiljani pistiselugu, vedela kokaiini vedu Eestisse jt – on just jälitustoimingutega saadud tõendid, millega tutvumise järel on kurjategijad süü eitamise lõpetanud.

Politsei, prokuratuuri ja kohtu tegevuse, kogu kriminaalmenetluse peamine eesmärk ei ole karistamine – vabaduse võtmine või (mainekujunduslik) hukkamine –, vaid tõe tuvastamine. Eelnõus sisalduvad ettepanekud teevad aga paljudel juhtudel tõe tuvastamise kas võimatuks või ebaproportsionaalselt keeruliseks. Eelnõu järgi võiks jälitustegevus (sh kuriteo matkimine, varjatud jälgimine) olla lubatud ainult esimese astme kuritegude puhul, ent esimese astme kuritegu ja raske kuritegu pole paraku sünonüümid.

Teise astme kuriteod on näiteks relvade (ka laskemoona ja lõhkeseadeldiste) ebaseaduslik ost-müük, lapsporno, kupeldamine, altkäemaksu või pistise andmine-võtmine, salakaubavedu, väljapressimise lihtkoosseis, vabaduse võtmine, varastatud asjade turustamine ja väga paljud teised, sh kõik korruptsiooniga seonduv. Nimetatud kuriteoliikide puhul on kuriteo “avastamine” – s.t kellegi kohtu alla andmine – võimalik ka ilma jälitustegevuseta, tõe tuvastamine on aga märksa keerulisem. Ometi välistaks eelnõu autorid nende ja paljude teiste kuritegude puhul jälitustoimingute tegemise sootuks. Tuleb tõdeda – nad ei pea sedasorti kuritegude puhul tõe tuvastamist primaarseks.

Ei maksa unustada, et jutt käib jälitustegevusest konkreetsetes kriminaalasjades, kus igasuguste toimingute eelduseks on menetluse ­alustamise ajend. Filosoofiline heietus “ühiskondlikust vanglast” pädeks eeldusel, et uuri­misorganitel on kalduvus kuritarvitada oma tehnikat ja oskusi “ennetavaks” jälitamiseks – suvaliste poliitikute, ametnike, ärimeeste, kas või ajakirjanike salajaseks jälgimiseks. See oleks (või on) tõesti probleem, kuid mitte kriminaalmenetluse seadustiku, vaid julgeolekuasutuste seaduse ning siseministri määruse “Kaitsepolitseiameti poolt teabe varjatud kogumisel kasutatavad meetodid ja vahendid ning teabetoimiku pidamise ja säilitamise kord” kontekstis. 

Vahest kõige kummalisem, või mis me keerutame – piinlikum on lugeda Maruste kaitsekõnet eelnõus sisalduvale ettepanekule keelata edaspidi õigeksmõistvate kohtuotsuste edasikaebamine. 

“[Esimeses kohtuastmes] uuritakse vahetult tõendeid – ­kuulatakse ära tunnistajaid, küsitletakse menet­lusosalisi, vaadeldakse ­asitõendeid, tutvutakse ekspertiisiaktidega jne. Kas prokuratuur tahab tõesti väita, et tunnistajad, kannatanud, süüdistatavad, eksperdid ja asitõendid saab teist korda “tõesemalt” ära kuulata või hinnata? Väidan, et ei saa. Seepärast ei saaks ka õigeksmõistvat otsust edasi kaevata ja nõuda uut sisulist kuulamist ja tõendite vahetut uuri­mist,” kirjutab Maruste Postimehes. 

Kuid asendagem ses lõigus “prokuratuur” sõnaga “kaitsja” ning “õigeksmõistvat” sõnaga “süüdimõistvat” – loogika on ju sama, tulemus aga päris hirmuäratav, kas pole?  

Tõsi, eelnõu pole ju läbinisti halb. Eeluurimistähtaegade taastamine ja vahistamistähtaja lühendamine seniselt kuuelt kuult kahele ei soosi praegusi ja tulevasi kurjategijaid nii ilmselgelt kui paljud teised “revolutsioonilised” ideed. Samasugused tähtajad olid Eestis kümmekond ja rohkem aastat tagasi olemas, kuid need kaotati, sest reaalsuses nad ei toiminud, vaid üksnes suurendasid bürokraatiat. Nii ühtesid kui teisi tähtaegu pikendati vajadusel ikka ja jälle, sest tõde tuli jalule seada, ressurssi polnud aga siis ega ole ka tulevikus piisavalt, et asjad laheneks unelmate tempos. 

Paraku – ning staažikad juristid, eriti miilitsa-ajastuga kokku puutunud, peaksid seda hästi mäletama – võis tähtaegade ületähtsustamine viia selleni, et tõe asemel kerkiski prioriteediks kiirus. See omakorda võis mõneski uurijas tekitada kiusatuse “avastamine” kiiresti fikseerida ja toimik kaelast ära saada, isegi kui see tähendas vale inimese vangimajja saatmist...