Janar Filippov: Kas kohus tohib olla ülbe?
Kirjutades lugu Viru prokuröri ja tolliametnike hiilgavast töövõidust, Narva narkomaffia hävitamisest, põrkusin kummalise, ootamatu probleemiga. Kahtlemata sisaldab antud maffiagrupeeringu tegemisi kajastav kohtuotsus palju põnevaid detaile, mis avavad nii kurjategijate tegelikku palet kui neid jahtivate ametnike ränga igapäevatöö üksikasju - alates kurjategijate telefonikõnede katkenditest, lõpetades nende elustiili kirjeldavate üksikasjadega. Mõistagi on lugejal õigus neid fakte teada.
Ootamatult keeldus Viru maakohus Ekspressile kohtuotsust saatmast, kuigi seda palusime. Üldsuse õigusteadvuse tõstmiseks loodud „Kohtute Haldamise Nõukoja soovitused meediasuhtluseks“ (http://www.kohus.ee/38197) sätestavad kategooriliselt, et kohtuotsus on avalik ja tuleb ajakirjaniku päringu alusel talle saata. „Tegemist pole seaduse, vaid kõigest soovitustega,“ kõlas kohtu pressiesindaja vastus. Sisulisi põhjendusi ei esitatud, järelikult oli asi kapriisis, kohtuniku soovis võimu näidata...
Tuju on, võib ajakirjanikule vastu tulla, tuju pole – siis mitte. Väärib märkimist, et suurem osa Eesti kohtutest (esmajoones väärivad kiitust Harju ja Lääne maakohus ning Tallinna ringkonnakohus) saavad aru ajakirjanduse rollist ja inimeste õigusest olla informeeritud ning sarnaseid probleeme tuleb ette üliharva. Leidub koguni kohtunikke, kes näikse oma vabu hetki sisustavat mõtlemisega, kuidas omalt poolt panustada, et inimesed õigusemõistmist paremini mõistaks. Mäletate ju, kes mullu Pressisõbraks valiti? Kohtunik.
Ja ometi - pingutagu enamik, palju tahab, leidub paraku selliseid, kelle jaoks kohtupidamise läbipaistvus ja üldpreventiivsed eesmärgid (sh. potentsiaalsete kurjategijate hoiatamine, et lisaks kriminaalkaristusele saab neile osaks ka avalik hukkamõist) on tühi sõnakõlks. Kuni juhtuvad sellised asjad, pole õigupoolest mõtet aruteludel, kuidas vältida asjatut hüsteeriat ühe või teise kohtuotsuse või prokuratuuri määruse teemal; miks ei oska inimesed ennast kohtuvaidlusteks ette valmistada; mida teha, et kohtupraktika oleks üle riigi ühtlane ning rahva jaoks ühtviisi arusaadav.
See (niisuguseid) kohtunikke tegelikult ei huvita – eluaegne amet, kõrge palk ja eripension on paraku asjad, mis võivad nii mõnegi ametniku muuta pimedaks väljaspool elevandiluust torni, isiklikku toidulauda ja laenukoormust toimuvasse. Heal juhul võib neist vahel harva mõnel konverentsil filosofeerida, ent ülejäänud ajal tüütut ajakirjandust ja lolli rahvast kiruda.
Kuni ametniku upsakus ja himu tühja koha pealt võimu näidata kaaluvad üles eespool mainitud avalikud huvid, jääb kohus kahjuks JOKK-mentaliteedi ja silmakirjalikkuse ning seeläbi kaudselt ka kuritegevuse moraalseks kasvulavaks.
