Janek Luts: 32 on viimane taks!
Kuid tänapäevane sageduste võrk ja signaali edastamisvõimsus on tagatud vaid Rahvusringhäälingu jaamadele – Vikerraadio, Raadio 2, Klassikaraadio ja Raadio 4. Teised peavad leppima n-ö regionaalse ulatuse või kohaliku leviulatusega, mis tähendab piiratud võimsust ja piiratud leviala. Vaid ERRi kanalid levivad sellise võimsusega, et neid saab tööl kuulata nii kaevur, avamerekalur kui suur hulk huvilisi Eesti naaberriikides. Miks on kommertsraadiojaamad sunnitud sellisesse ebavõrdsesse konkurentsiolukorda?
Veel ebaõiglusest: hinnanguliselt kulus Rahvusringhäälingu viie raadioprogrammi loomis- ja edastamiskuludeks 2009. aastal 120 miljonit krooni. Samal aastal oli 24 eraraadiol programmi tootmiseks ja edastamiseks ühtekokku vaid ligikaudu 92 miljonit krooni, mis laekusid reklaamituludest!
Ka ringhäälingulubade väljastamise kaunis kunst on saanud sisuliselt lõpu, sest FM-sagedusala kui Eesti Vabariigi piiratud loodusressurss on ammendatud ja eetris on juba 32 raadiojaama. Olukord on aga pentsik, sest Tallinnas on võimalik kuulajal valida 25 Eestis tegutseva raadiojaama vahel, kuid Kuressaares vaid 10 raadiojaama vahel. Eriti hull on olukord Narvas, kus Eestis tegutsevatest raadiojaamadest on kuulda vaid seitse kanalit ja neistki ainult kolm on eestikeelsed.
Üks sellise konkurentsi tagajärgi on see, et 32st raadiojaamast 24 on muusikaraadiod. Kas riigi ringhäälingupoliitika eesmärk ongi pakkuda kuulajatele võimalikult laia valikut maailma muusikast?
Minu hinnangul on meil vedanud, et kõigele eespool kirjutatule vaatamata on igaühel midagi FM-sagedusel kuulata ja kiruda, kui hästi-halvasti see tehtud ongi. Aga jätkusuutlik see olukord ei ole ja kui rõhutatult nüüdisaegne olla, siis see sektor vajab struktuurseid reforme. Ja ärgem unustagem, et eraringhäälingu suhteline keskpärasus ja lamedus on senise ringhäälingupoliitika tagajärg.
Sellises situatsioonis ei ole ka Rahvusringhääling püha lehm, kes võib karistamatult turulettidelt kõhu täis nosida, tunnetamata kohustust põhjendada oma tegevust ja maitse-eelistusi. Rahvusringhäälingu nõukogu poliitiline tiib võiks end varustada tänapäevase teadmisega meediast, selle mõjust, mõjususest ja muutustest, mis tulenevad tehnoloogia arengust. Kultuuriministeerium peaks kiirgama ringhäälingupoliitikat, mis arvestab majandusliku reaalsusega ja õigustatud ootusega, et kroonilistel maksuvõlglastel võetakse ringhäälingu luba ära.
Ja vaja on selget määratlust, kas raadiojaamade puhul on tähtis formaatide erisus või miski muu, mis on eesti riigi ja kultuuri huvides. Nii, proua ja härrased, kes teeb otsa lahti?
