Tänases Eesti Ekspressis vahendab Krister Kivi Hispaanias kogetut – ta kohtas seal eestlastest kliimapõgenikke, emotsionaalpõgenikke ja elukutselist dissidenti. Keegi neist ei taha Eestisse tagasi, aga on nad seal õnnelikud? Ausat vastust teavad vaid nad ise. Samas kahtlen, kas võõras keskkonnas saab ennast väga pikalt igas mõttes täisväärtuslikuna tunda. Kuigi mine tea, pole ise vabatahtlikult proovinud.

Õnnelik olemine sõltub sellest, mida sa tahad ja mida läheb tarvis nende tahtmiste realiseerimiseks. Kliimapõgenikul on lihtne, piisab soojast kohast. Emotsionaalpõgenikul piisab teisest kultuurikeskkonnast. Tööpõgenik on rahul, kui leidub tööd. Suurt privaatsust ihkavad inimesed vajavad palju võõraid enda ümber. Olen kohanud ka orientatsioonipõgenikke – neile piisab tolerantsemast ühiskonnast.

Tuttavate “põgenikega” kõneledes on jäänud aga kõlama võrdlus Eestis elavate mittekodanikega – omadele võõras, ja võõrastele kah võõras! Immigrant sa oled ja selleks jääd! Samas ütlevad Hispaaniasse pagenud eestlased, mis neile tänases Eestis ei meeldi. Valusalt ütlevad, aga paljuski tuleb nendega nõustuda: tänasest Eestist põgenetakse valitseva mentaliteedi – lõuad pidada ja edasi kannatada! – eest.

Eestis puhkamas käivad “põgenikud” on ka korduvalt tõdenud, et alati on parem seal, kus meid ei ole. Aga kui me lõpuks sinna jõuame, kus meid ei ole, rikume taas kõik ära ja ikka on parem seal, kus meid ei ole!