Emotsionaalsust sellesse nädalasse lisas “Harta 12”. Võpatasin, kui lugesin, et surve avaldamiseks valitsusele, riigikogule ja presidendile tuleb kokku kutsuda alternatiivne institutsioon, milles oleksid ülekaalus kodanikuühiskonna esindajad. Et ikkagi saadame parlamendi laiali ja …?

Nõustun paljuga hartas kirjutatust, aga see üks lause kustutas minu entusiasmi.

Harta kutsub üles uuele ühiskondlikule kokkuleppele. Tore, aga mitmed hartale allakirjutanud on olnud aktiivselt seotud Eesti Koostöö Koguga, mille Aadu Luukas ja Arnold Rüütel lõid ühiskondliku leppe tarvis.

Minu teada on just koostöö kogu alternatiivne institutsioon, milles võimalused ja vahendid, mida “Harta 12” otsib!?

Kas uus loomeliitude pleenum oleks parem alternatiiv?

Ühiskonda haaranud moraalse paanikahoo maha laadimiseks peab taas kuulmisvõime tagasi saama, mille eeltingimus on valetamise lõpetamine. Vihjeid on, et Reformierakonna juhatus teeb tuleval nädalal jõulise avalduse. Keegi astub tagasi? Keegi astub edasi?

Tuleval nädalal toimuvad ka Presidendi kärajad, kuhu kogunevad inimesed, kes üksteist pimesi ei armasta, aga vähemalt on neil vastastikune lugupidamine ja üritus ei toimu “vaikse maja” põhimõtet järgides.

Ühiskonnas on selgelt tajutav ootus, et Toompea peaks kellegi “seina äärde seadma”, ilusatest sõnadest ei piisa.

Aga keda sinna panna? Parlamentaarsele vabariigile ei ole alternatiivi. Ja ei ole kõik poliitikud valevandujad, politseinikud “m..d” ja muusikud kaabakad.

PS Reedel valitakse aasta liberaal! Ootame huviga.