Näiteks kaotasin ühel päeval autovõtme ja suur oli minu üllatus, kui autofirma esindusest helistati ja teatati, et võti on leitud. Tänaval kõndinud eesti mees, kes võtme leidis, oli sedavõrd taibukas, et helistas autoesindusse. Esinduse mehed läksid autovõtmele järele ja tegid kindlaks, kellele masin kuulub. Nagu leidja mulle hiljem selgitas, helistas ta esindusse, sest politseisse teatamisega oleks asjaajamisele liialt aega kulunud. Veel kord tänud sellele härrale!

Hiljuti tabas hääd tuttavat Tallinnas bussipeatuses haigushoog. Ja uskuge või mitte, inimesi, kes abi pakkusid ja kaaskodaniku olukorrale tähelepanu pöörasid, oli eri vanusest ja rahvusest. Meil kõigil on selliseid pisikesi ja inimlikke juhuseid ja lugusid. Need on lood, mis tavaliselt ei saa suurteks, sest selline on normaalne ja inimlik käitumine.

Aga veel pisiasjadest, millest võib tekkida see paljukirutud vingumine riigi suunal. Juhtus, et tähelepanematusest ületasin maanteel kiirust. Usin fotorobot fikseeris minu õnnestunud soorituse ja saatis mulle teate, et sellel teelõigul sellise kiirusega sõitmine on “tasuline” ja makske trahv 12 eurot. Kuidagi jäi see teade kahe silma vahele ja kohe, kui maksmise tähtpäev kukkus, tuli ka kohtutäiturilt ähvardus. Maksa ära trahv ja lisaks veel 30 eurot tööraha teate saatmise eest.

Kas tõesti on nii, et mina kui retsidiivsusele kalduv inimene, kellel on eelmisest aastast ka kaks parkimistrahvi (makstud!), ei vääri lihtsamat meeldetuletust. Eesti-suguse e-tiigri käes peaks selle saatmine olema imelihtne.

Samas kohtutäitur toobki minu ja riigi e-suhtlusesse inimlikku puudutust. Loomulikult maksan ära nii trahvi kui ka kohtutäituri meeletu töö eest esitatud arve. Aga kriipima jääb, et see pooleldi automaatne ja pooleldi inimlik süsteem toodab selliseid negatiivseid pisiasju. Pisiasi, aga neist meie elu koosnebki!