Janek Luts: Itk Eesti meedia sisulise surma pärast
Nende juhtumite puhul küll asja eest, aga selle itku juurde käiv üleüldine meedia ja ajakirjanduse materdamine ületab tervislikud annused. Selle materdamislõkke äärde lohistati ka bensiiniämber magistritööga “Eesti veebitoimetajate ajakirjanduslikud praktikad”, mis ütleb, et veebitoimetuste tase on masendavalt halb.
Jättes kollameedia tegemiste üle arutlemise kõrvale, siis ülejäänud arutelust läbi kumav alatoon on hirmutav. Ootus tasuta sisukale, kvaliteetsele meediale ja ajakirjandusele on muutumas lausa inimõiguseks. Sest kuis muidu seletada online-meedia eesmärkide, vahendite ja võimaluste samastamist ülejäänud meedia ja ajakirjandusega.
Isegi akadeemilisest arutlusest puudub mõõde, millises mahus vajab inimene primaarset ja millises mahus sekundaarset (meelelahutus jne) informatsiooni.
Tasuta ajakirjandust ei ole olemas ega saa kunagi olema. See on igaühe vaba valik, kas ta piirdub infohankimisel kolla- ja/või online-meediaga või ostab (tellib) ajalehti. Silmakirjalik on sellises olukorras itkeda, et ta ei saa nn pärisinformatsiooni.
Eks viinamarjad olegi hapud, kui neid kätte ei saa!
Veel Eesti meediakriitika tragikoomikast. ETV heal tasemel tehtud saade “Rakett 69” pidi enne saama välistunnustuse, kui kohalikud meediaväljaanded märkasid kiidulaulu üles kiskuda. Tihti olemegi rahvas, kes armastab rohkem masendunud näoga muret mäletseda kui tublidele tegijatele väärtuslikku tunnustust jagada.
Ja mul on hea meel, et Freedom House’i ajakirjandusvabaduse edetabelis hoiab Eesti kõrget kohta.
