Vaadates ringi ettevõtluse maailmas, on näha, kuidas tuhmub Toomase, Jüri, Reinu, Tõnise, Urmase ja Oliveri impeeriumide sära. Nende sidemed, oskused ja ärieetika enam ei tööta. Ehk pole riik enam nii hädine, et teda tagataskus hoida? Poliitikasse on tõusmas uus põlvkond, kes ei vaja nende tingimuslikku patronaaži.

See pole tühi lootus. Meenutagem Villu poliitilise tähe kustumise algust 2006. aasta suvel. Villu teatas presidendivalimiste kohta arvamust avaldanud kultuuriinimestele, et jäägu nood oma liistude juurde. Siiralt öeldud sõnad, mis paljastasid poliitiku tegeliku sisemise ilu. Villu ütles – aga kui paljud vanad tegijad temaga sisimas toona kaasa noogutasid?

Jõrmide meeste aeg Eestis saab ümber, oma sisemist räpasust ei saa lõpmatuseni peita kalli ülikonna ja variautorite kirjutatud kauniskõnedega. Tekkinud olukorral on muidugi omad ohud. Vanades tegijates pettunud valija valib sageli uue jõu sisusse süüvimata ja võimalus avaneb hoopis kaunitel tühikargajatel.