Janek Luts

Elu oma lõpmatus absurdsuses on andmas etendust, mis jääb dramaturgile püüdmatusse kõrgusse.

NO99 etendus “Reformierakonna juhatuse koosolek” andis kahtlemata edasi tegelikkust. Sest saalis istunud publik uskus, et nii oli ja on ja mitte ainult Reformierakonnas. Saalis ei viibinud Reformierakonna juhatuse liikmeid, kes oleksid saanud tormata seda usku kõigutama. Ja ega enam sõnadest piisagi! Etendusel oli kohal üks tuntud Randpere-nimeline erakondlane ja tema suur keha väljendas selgelt ebamugavust.

Aga miks oli etendusel sedavõrd hõredalt erakondlasi? Spindoktorite poolt väljatöötatud vastus vurritati avalikkuse ette Õhtulehes tolatseva Igor Gräzini kaudu: “Mul on väga kurb. Mulle öeldi, et nad ei taha, et ma sinna lähen.”

Huvitav. Siis, kui toimus “Ühtse Eesti Suurkogu” esimene lugemine, oli näiteks Rein Langi saalisviibimine ja käitumine lausa meediasündmus. Mis on siis vahepeal juhtunud?

Mööngem — “Suurkogul” oli vähe päris nimesid, aga “Juhatuse koosolekul” olid kõik nimed täiesti juhuslikult päris. NO99 meeskonna kannatus katkes, sest “Suurkogu” sõnum ei jõudnud kohale ja paukpadrunid vahetati päris lahingumoona vastu. Sellega võeti võimalus seletada, et see lugu tegelikult ei räägi meist, vaid hoopis nendest teistest.

Ajakirjanikuna saalis viibides tundsin ennast ebamugavalt, isegi süüdlasena. Oleme aastaid paljastanud ja kahtlustanud, aga ei midagi. Ainult seadusi, mis püüavad ahistada ajakirjandust, on üritatud karmistada. Teisalt — ehk olemegi endiselt, juba veerand sajandit, olukorras, kus loovinimesed peavad avalikkusele appi tulema, et Sõnumit võimendada.

Pärast etendust sattusin vestlema Tõnis Mäega. Ta ütles, et tunneb taas endas jõudu esitada kontsertidel laulu “Koit”, aga tunne on palju raskem kui 1988. aasta laulva revolutsiooni ajal.

Tänaseks on Reformierakond juba 17 päeva halva mängu juures head nägu teinud. Juba 17 päeva ei näe justiitsminister, et praeguses olukorras pole ta oma toolil ei usutav ega usaldusväärne.