Need on vaid valik näiteid vastasseisust supelsaksad versus kohalikud või riigihuvid. Suvega on sajad tuhanded inimesed kogunud tuhandeid kultuurikilomeetreid, et külastada sündmusi üle Eesti. Kultuurisuvest saadud võimsaid elamusi mälutakse mõnuga suvekodudes, mis pillutatud üle Eesti. Kui suvi läbi, kogunetakse jälle linnadesse ja oodatakse järgmist suve, et hunnitud loodusvaateid ja kultuurielamusi ahmida. 

Ehk ongi supelsaksad huvitatud, et nende puhkeala asuks võimalikult inimtühjas piirkonnas, seda sügavam ja intiimsem on kontakt loodusega. Seda kontrastsem on inimtühjas kolkas nautida suveetendust ja festivali. Ehk ongi supelsaksal odavam suveks muruniitjat ja võsalõikajat palgata, kui kohalikud inimesed ei ole hõivatud stabiilse tööga. Meenub ka vastupidine dilemma, kus Pärnu linnakodanikud on selgelt avaldanud rahulolematust, et supelsaksad puhkavad suvel kuurortlinnas liialt lärmakalt. Talvel on pärnakad muidugi mures, et linn on varjusurmas.

Kummastav, et see kõik leiab aset riigis, kus igale ruutkilomeetrile jagub vaid 28 inimest ning 80% rahvastikust elab linnades ja nende lähiümbruses. Hirm tuleb peale, kui mõelda näiteks hollandlastele, sest nendel on ruutkilomeetril 484 inimest. Kohalike valimiste ärevas ootuses jääb üha enam tunne, et väljaspool linnu ei ole kohalike huvisid, on vaid puhkajate ja suvilaomanike omad. Suvel rabeleme maal ja päästame pangedega konni, sügisel konserveerime ja kevadel sulatame kohaliku elu üles.