Janek Luts: Kas puhas tippsport on enam võimalik?
Minule kui lapsevanemale ei ole aga see kohtuotsus enam tähtis. Seistes staadioni ääres, kus poeg võistleb, ja rõõmustades üheskoos, et tema tulemused on järjest paremad, taban end mõttelt, et mis ja kuidas edasi. Kui peaks juhtumisi saabuma päev, mil peab otsustama, kas paremate tulemuste nimel nädalas kolme treeningu asemel viis. Ja sealt edasi püüdlused tippsporti. Kas siis toetada ja innustada oma last, kui ta soovib tõsiselt spordiga tegelda?
Selleks et täna ennast spordis teostada, olla profisportlane ja üsna moodsalt ära elada, ei pea absoluutsesse tippu ronima. Aga kus jookseb piir, et sportlane ja tema meeskond ei küünita ennast üle lubatu piiri, on minu jaoks väga hämar.
Kummitama hakkavad Lance Armstrongid ning mütoloogilised jutud mehistunud naissportlastest ja impotendiks jäänud meessportlastest. Meenuvad sportlased, kes võistlustel või treeningutel ootamatult surma said. Kujutluspildid enne võistlusi pulli- ja kitsemune kugistavatest sportlastest, ja ikka selleks, et võitlusvõimet tõsta. Hämar tsoon, kus kohtuvad tippteadus ja tippsport. Kogu risk ja trall, et haarata võidukassast järjest suuremaid summasid ja magusaid sponsorlepinguid.
Aus sport on võimalik, aga kas puhas tippsport on enam võimalik? Minu jaoks ei ole see kulunud ja retooriline küsimus, vaid küsimus, millele pean lapsevanemana vastama. Kes ja kuidas suudaks minus taastada usu, et puhas tippsort on tegelikult võimalik?
Enamik spordiliite Eestis kurdab, et ei ole piisavalt järelkasvu. Aga mina ei ole kindel, et julgen üheselt oma last toetada ja innustada teda tippsordi poole püüdlema.
