Mõte on jumekas, sest 70% meie ametnikest, kui jõuametid välistada, on parimates aastates kõrgelt haritud naised. Ja pruudipõua küsimus on ära pühitud, boonusena veel genofondi kenake mitmekesistamine.

Mõned hädad siiski jäävad. Potentsiaalne importpruut sedastas, et kust ta leiab endale asumisele saadetuna võrdväärse partneri? Kuidas pääseda kultuurile ligi? Kuidas lastega? Mis saab kodust? Kas peab nüüd auto ostma? Kui mees olemas, kust talle töö leida? 

Tühi-tähi! Suuremas linnas müüdud korteri eest saab mõnes kohas lausa kortermaja osta! 900eurose keskmise kuupalgaga suudab naisametnik väljaspool suuremat linna pidada ka üht vähenõudlikku meest. Kultuuri saab ka televiisorist, raamatutest ja Eestis on väga palju hunnitut loodust!

Ja kui ametnikule ei sobi riiklikud tõmbed, siis ongi hea. Eesti ametnikest kolmveerand on istunud oma soojal kohal viis ja rohkem aastat. Vajame uut energiat, uusi mõtteid, värsket verd. Ja kui sellest veel vähe, siis võiks siseminister kaaluda mõtet – kõigilt, kellelt vaja, dokumendid ära korjata. Siis ei saa keegi ka välismaale putkata!

Lahendusi kui palju ja elu õitseb. 2000. aastal oli avalikus sektoris hõivatud 163 000 inimest. 2011. aastal töötas avalikus sektoris mõni tuhat inimest vähem. Peaaegu kolmandik tööealistest saab ikkagi oma palga avalikust sektorist. Rahvaloendus näitab, et vahepeal on toimunud märgatavaid muutusi rahvaarvus, töövõimeliste arv väheneb ja sellestki on osa välismaal!

Ettevõtjad peavad arvestama muutustega ja tõstma kurikuulsat tootlikkust ja efektiivsust. Ministrid aga võivad ka edaspidi intellektuaalselt arutleda, kus ja mis asendis peaks ametnikud istuma!