Janek Luts: Kuidas õigesti tunda rõõmu oma riigist?
Kiusliku eestlasena esitasin endale juba kontserdi ajal küsimuse, kas on ikka väärikas just selle ansambli kontserdiga tähistada iseseisvuse tagasivõtmist. Kius sai hoogu juurde, kui kuulsin publiku hulgas arutlusi teemal, miks sel aastal ei toimunud lauluväljakul suuremat vabastavat laulmist.
Kas tõesti selleks, et oma riigist rõõmu tunda, peab korraldama Suuri Üritusi? Muidu ei ole väärikas, piisavalt pidulik ja patriootlik? Pole juba aastaid olnud kuulda loomulikku lusti nendes kõnedes, mida valitud meie seast peavad etiketi järgi esitama. Ikka kostab neist korduma kippuvat kramplikkust ja õõnsat kuminat.
Laidoner ja Päts olid omal ajal õige lustlikud, kui planeerisid võidupüha tähistamise ühe teise päeva külje alla. Pakun, et täna võiks tõsiselt revideerida meie riigipühade harjumuspärast kombestikku. Ikka selleks, et vabastada kodanike isiklikumat laadi rõõmu. 20. augustil võikski olla palju väiksemaid vabamas õhkkonnas kontserte ja koosviibimisi.
Kahe kaitseväe paraadi asemel aastas teeme ühe paraadi – võidupühal. Sobib tähtpäevaga ja me oleme ju rahuarmastav rahvas! Aga vabariigi sünnipäeval korraldaks riikliku tähtsusega üritusena ainult korraliku piduliku aktuse. Seda koos esimese mehe kõne ja põneva kontserdiga, millest kõik teleri vahendusel osa saavad. Lõpetaks ära selle pingviinide paraadi, mis meenutab ikka ja jälle koomilist tsaari vastuvõttu väljavalitud truudele alamatele.
Ühesõnaga, on juba aeg teha ruumi isiklikumale rõõmule oma riigist, mida ei pea riiklikul tasandil lavastama, et ikka õige tunne oleks!
