Janek Luts : Läbipõlenud pankur, kustunud poliitik ja langenud sõdur
Jälle käib arutlus, kas see ülim ohver, mida saab üks inimene tuua, on üldse õigustatud. Liialt paljud arvavad teadvat, mis oleks, kui oleks või ei oleks. Keegi aga ei tea, milline oleks maailm, kui poleks jõhkrate tagajärgedega konflikte, kus osaleb ka Eesti. 20. sajandil saadud kogemus sunnib tõdema, et kui sa ei taha 21. sajandil kodus sõdida, tuleb sõdida kodust üha kaugemal.
Militaarmõte, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega, väljendab pragmaatilist küünilisust, aga ei vähenda lähedaste kaotusvalu. Ohverdatud inimeludel pole hinda, aga nendel võib olla otsene seos meie praeguse sulni äraolemisega Läänemere kaldal. Loosunglik mõte, aga kas ainult?
Milleks päästa end lõhkielanud riike? Milleks päästa pankasid, kus rätsepaülikondades uljurid rahaga mängides ogaraks läksid? Mäletame, et midagi hirmsat ei juhtunud, kui Eesti riik jättis päästmata ERA panga ja Maapanga.
Aga Eesti pole enam nii sõltumatu, et meist ei sõltu mitte midagi. Ja meie sõltume teistest rohkem kui eales varem.
Pankurid ja poliitikud istuvad kena vaatega kabinettides ja teevad otsuseid. Kas nad neid otsuseid inimestele ka põhjendada viitsivad? Võimule saab mugava lubadusega anda kõigile mõnikümmend eurot juurde. Mõnekümnel eurol on aga summaarselt väga kõrge hind. Pankurid ja poliitikud riskivad oma hea nimega, sõdurid oma eluga ja tavalised inimesed oma lühiajalise heaoluga. On need võrdsed panused?
