Janek Luts: Mädamunapaanika!
2010. aasta tatrapaanika oli halenaljaks ja käimasolev munapaanika kuulub juba absurdi valda. Kust küll tuleb sellisel hulgal peata kanu, ja seda 21. sajandil?
Eks kõik paanikahood on võrsunud omamoodi viljakast pinnasest, kuid täna on juba raske meenutada varasemate juhtumite väetisekomponente. Värske munapaanika viljakat pinnast aga hakati harima 1999. aastal vastu võetud euroliidu kanadirektiiviga, mis sätestas õnneliku kana elupinna suuruse.
Eks ta ole, kui ikka televisioonis näidata A4 suurusega paberit, millel kana oma elupäevad mööda saadab, ja öelda, et mõnekümne ruutsentimeetri lisamine lööb hinnad lakke, siis tulebki odavad munad kähku koju tassida. Kanalaomanikud on rõõmust kanged ja kanadel nokk naerul.
Mitmesugused eurodirektiivid suudavad ostupaanikat kestvalt ja mõjusalt üles kerida. Mitu hõõglampi teil veel tagavaraks on? Mitu kilo suhkrut voodi all ootab? Mitu muna peab veel täna ära sööma, enne kui need halvaks lähevad?
Ning mind huvitab, mida ja kuidas peaks varuma, et olla valmis sookvootide eurodirektiiviks.
Miks ja kuidas siis jõutakse absoluutsete regulatsioonideni Euroopa kristallpaleedes? Ja kõik direktiivid pole tegelikult “naljakad”. Näiteks säästupirnide eripära arvestavate lampide tootmine pole tänaseni hoogu sisse saanud.
PS Eile sattusin ise paanikasse, kui vaatasin Eesti teatri aastaauhindade teleülekannet. Nii paljud etendused ootavad vaatamist, aga väljas on juba kevad!
