Esiteks. Artikli tellis Andrus Ansip, et hävitada konkurent erakonna juhatuse esimehe kohale. Täiesti mõistetav versioon, sest ühtlasi tahtis peaminister täielikult hävitada ka oravate “Uhke” kampaania ja tuleb nõustuda, et hävitustöö kukkus väga uhkelt välja.

Teiseks. Andmed tilgutas toimetusse tegelikult Keskerakond, kes vajas argumente, et hävitada riigi e-hääletussüsteemi usaldusväärsus.

Kolmandaks. Või oli see nüüd ikka IRL, et juhtida tähelepanu kõrvale Eesti Energia ja Estonian Airi ümber toimuvalt.

Neljandaks. Välistada ei saa ka presidendi lossis töötavaid inimesi, sest eks ole sealgi, millelt tähelepanu kõrvale juhtida, ja president tahaks ju sotsid iga hinnaga võimule tüürida. Kel jaksu ja fantaasiat, võib seda nimekirja kommentaariumis pikendada!

Osa eestlasi kohe on sellised kahtlustavad tüübid, kes küsivad, kellele see kasulik on. Miks Reformierakond kõik kohe omaks võttis? Ekspress küsib vastu, kas oleks pidanud jätma kirjutamata, et suurte erakondade sisevalimistel tegeldakse pettuse ja manipuleerimisega. Paljudel on vist ununenud, et Eesti Ekspress on aasta jooksul “tellimustööna” rappinud Keskerakonna, IRLi ja Sotsiaaldemokraatide liikmeskonda ja analüüsinud nende sisevalimisi.

Silvergate ja Ojulandi skandaal erinevad kindlasti selle poolest, et esimese puhul oli Reformierakonnal vähemalt sisemist jõudu probleemi eitada, pareerides seda tõigaga, et sündmused leidsid aset ammu ja avalikustatud teod pandi toime erakonna hüvanguks. Ojulandi skandaali juured ei ulatu aga kuigi kaugele minevikku ja mis oluline: petta püüti esimeses järjekorras Reformierakonda ennast.

Siit ka siirus ja operatiivsus probleemiga tegelemiseks, süüdlaste tabamiseks ja süüdlaste kiireks hukkamiseks.

Eesti seaduste, registritesüsteemi ja elektroonilise asjaajamise üle peab tõesti uhke olema. Tänu neile võimalustele oli toimetuse ajakirjanduslikul analüütikul Margus Järvel võimalik võrrelda mitmesuguseid andmeid eri avalikes andmebaasides.

Peame üles tunnistama, et enamik toimetuses püstitatud hüpoteesidest ei ole leidnud kinnitust ja nendest hüpoteesidest ei saa kunagi lugeda. Vähemalt Eestis töötav ajakirjanik saab juhtunust järeldada, et elektroonilisel asjaajamisel on tõsiseid eelised paberiga majandamise ees – vassimistest, petmistest ja kuritegudest jäävad alati jäljed, mida on raske varjata ja kustutada!

Nii et ei mingeid lekitamisi ega vandenõusid. Puhas ajakirjanduslik töö.