Janek Luts: Mis saab pärast streiki?
Sama peab tõdema arstide, politseinike, päästjate ja paljude teiste kohta. Ka pensionäride ootus kõrgemale pensionile on igati õigustatud. Aga kui vaadata arve, tekib ikkagi küsimus: kes selle kõik kinni maksab?
Streigilainel olles jätkan tugevalt üldistades. Isegi optimistlikul hinnangul tegutseb Eesti tööturul täna vaid 650 000 inimest (sh ettevõtjad). Sellest hulgast tuleb lahutada umbes 140 000 inimest, kes tagavad riikluseks vajalikud tööd ja tegemised. Nende töö tasustatakse riigieelarve kaudu, kuhu eraõiguslikud isikud peavad lisaväärtust panustama. Seega toetub meie riik kogu oma ilus ja valus 510 000 tublile inimesele. Eks riigil ole ka muid tulusid, aga maksude osakaalu vastu ei saa neist ükski.
Vaevaline rahvaloendus käib ja optimistlikul toonil jätkates on meid kokku 1,2 miljonit. Seega teevad 510 000 tublit eestimaalast oma tööga võimalikuks
690 000 eestimaalase elu. Nende hulgas riigipalgalised, töötud, töövõimetud, lapsed ja pensionärid.
Kuni riigitasandil räägitakse reformimisest, kokkuhoiust, sulgemistest, liitmistest ja optimeerimisest loosunglikult, kõlab kõik lootustandvalt mõistlikult. Kui aga püütakse tegutseda, on kõik künad lõhki. Korra proovisime ühiskondlikul tasandil kokku leppida, aga järele jäi takkajärgi targutav koostöökogu.
Panen ette, et DASAdele määratud 900 000 eurot “demokraatia edendamise” raha läheks selleks, et konsensuslikult kokku leppida: kuidas edasi? Ja kui midagi kokku lepitakse, siis neil teemadel ei tohi opositsioon ja koalitsioon enam odavat ja populistlikku võimlemisetendust anda. Majanduskriisi põhi on möödas, aga olukorra paranemine võtab veel aastaid. Seega raha, mida ümber jagada, oluliselt rohkem ei ole ega tule!
