Janek Luts: Pungil hüpermarketid ja tühjad kirikud
Mind sunnib pühakodadesse sisse astuma uudishimu nende ehitiste lugude ja ajaloo vastu. Kaubanduskeskusesse ajab vaid vajadus söögi ja asjade järele.
Miks selline võrdlus? Pühakodade halvast olukorrast räägitakse palju. Inimesed ei käi kirikus, ja kui pole kogudust, pole kedagi, kes kiriku maist olemist tagaks. Pilgud pööratakse taas riigieelarve poole. Ekspress aga küsib, miks mitte leida lahendust sarnaselt teiste Euroopa riikidega. Kas julgeme Eestis kirikud maha müüa? Või ootame, kuni loodusjõud teevad oma töö ja hulk ilma koguduseta sakraalehitisi muutub varemeteks?
Irooniliselt on hüpermarketil ja kirikul palju ühist. Mõlema tarvis valitakse asukohta väga hoolikalt. Ehitamisel järgitakse suurt joont. Nii kiriku kui ka marketi mastaabid määrab koguduse suurus ja jõukus. Mõlemasse sisenedes võib osa saada särast ja hiilgusest, ehkki marketite puhul on see enamasti näiline. Sarnane on seegi, et jõulude ajal on mõlemas omad “hullud päevad”.
Erinevusi leidub muidugi rohkem, aga minu jaoks silmatorkavaim on valgus. Hüpermarketites liigume suuremalt jaolt tehisvalguses. Ilma akendeta kirikuid aga ei meenu. Ju on kirikus vähem, mida häbeneda. Ka kogudused on väikesed. Kaubandusmekad “koguduse” väiksuse üle ei kurda ja perega kaubanduskeskuses nädalavahetuse veetmine on juba rituaaliks kujunemas.
Kirikute ajaline jälg on sadades aastates. Hüpermarketite räpased arhitektuurijäljed jäävad loodetavasti mõõdetavaks vaid kümnenditega. Ekspressi lugu kirikuhoonetest ei kutsu üles tegema kiireid otsuseid, vaid kaasa mõtlema. Usun, et kirikust võib inimene leida tuge, et enda ja maailmaga hakkama saada. Hüpermarketis leiame vaid rahuldust oma vajadustele.
