Möödunud aastal plaanisid neli suurt panka ühist ATMide võrku, aga tänu Swedbankile jäi see teoks tegemata. Pakun, et suurim pank põlgas idee ära, kuna ühissüsteemis oleks pidanud kehtestama kliendile nähtava teenustasu. Tasub vaadata ka Soome kogemust ühisvõrguga: ATMide arv vähenes seal kaks korda ja valusalt said pihta just hõredamalt asustatud piirkonnad. Seega ei maksa hellitada lootust, et ühisvõrk oleks meil sularaha kättesaadavust parandanud.

Tänases lehes tõdeb swedbankur Priit Perens, et pangalt oodatakse kasumit, muidu pole pank usaldusväärne. Täiesti õige, järelikult on oodata uusi teateid pangakontorite ja ATMide sulgemisest. Makske kaardiga ja tehke tehingud internetis! Aga kõikjal ja alati ei saa maksta kaardiga ning interneti kasutamine pole kohustus. Pealegi on kaardimakse teenustasu kauba hinna sisse peidetud ja internetitehingud tasulised.

Kogu minu raha liigub pankade kaudu. Igas kuus maksan pea euro jagu kaardihooldustasu ja ülekannetele kulub umbes neli eurot. Ja kui palju veel minu kaardimaksete pealt teenitakse? Millised summad kogunevad kõigi klientide peale kokku?

Usaldusväärne mugavus ongi kallis, kõlab pankurite vastus. Aga tänases maailmas on väga raske põgeneda pangakonto ja pangakaardi eest. Seda enam on põhjust pankuritelt küsida, mis on õiglane ja mõistlik. Põhjust on ka küsivalt poliitikutele otsa vaadata, sest ehkki pangandusturul valitseb konkurents, on sularaha kättesaadavus juba kuulsa turutõrke küüsi sattunud. Kuidas leida lahendus dilemmale, kus pangad ajavad taga kasumit, aga inimene tahaks olla oma raha peremees?