Janek Luts: Teeme Ära Occupy Wall Streeti!
2009. aasta 1. mail istus 10 000 eestlast ja mõtles, mida nad saaks ära teha. Sel esmaspäeval istus sadakond eestlast Von Krahli akadeemias ja koges, et kohalviibijatega on midagi juhtunud.
Kui Rainer Nõlvak kutsus 2009. aastal inimesi mõttetalgutele, juhtus paljugi kummalist. Parteide spin-doktorid rebestasid ennast haigeks, et üritust halvustada. Olge ettevaatlikud, alanud on uue erakonna loomine! Rainer Nõlvak trügib poliitikasse!
Liikumine Occupy Wall Street on USAs kestnud paar kuud. Analüütikud, pankurid ja poliitikud mõistatavad kirglikult, mis toimub. Miks neil ei ole juhti? Miks nad ei esita üheseid nõudmisi?
Von Krahli akadeemias toimunu üllatas samuti ebameeldivalt. Saalis istusid parimates aastates intelligendid konsensuslikult reas. Õhus oli ootus: keegi ütleb midagi, keegi otsustab ja teeb. Ameerikas toimuv tekitas minus ootuse — ehk öeldakse välja, et pühkigem näiteks tolm sotsialismilt või kommunismilt, et päästa, mis päästa annab.
Aga ei juhtunud midagi, sest kõik olid tulnud kuulama! Kui Tarmo Jüristo pärast sissejuhatust lavalt lahkus, tekkis segadus. Kes peab nüüd — ja mida — ütlema? Mille üle me arutama peame? Mida me otsustame? Paljud kohaletulnud ei kannatanud seda kummalist pinget välja ja lahkusid. Intelligentsed ja iseseisvad inimesed ootasid Suurt Juhti!
Üleriiklikud mõttetalgud, Von Krahlis toimunu ja OWS lõppesid või lõpevad kõik tühjajooksuga. Sõnavõtud ja mõtteavaldused taanduvad lõpuks tegevusjuhistele, mida peab tegema keegi teine, et saaks parem. Kui see kõik on öeldud, minnakse rahuloluga laiali. Kunagi tullakse taas kokku ja siis lastakse jälle auru välja, ja nii korduvalt!
