Janek Luts: Ükskõiksuse eest ei ole kaitset
Aga sõnu, millega kirjeldada selle lehe loos „Otse põrgust“ esineva nelja väikse lapse olukorda, pole eesti keeles piisavalt. Ja tegevus toimub Eestis aastal 2011.
Muidugi võib mõni väita, et tegemist on äärmusliku üksikjuhtumiga. Kuid kas ikka on? Viimase viie aasta jooksul on ära võetud 1446 väikelast (sh mullu 327) vanematelt, kes ei suuda või ei taha oma laste eest hoolitseda. Võimalik, et selliseid vanemaid on rohkemgi, sest sotsiaaltöötajaid ja lastekaitsjaid kogevad tihti ükskõiksust ja ka teadmatust, kuidas peaksime käituma, kui võõras laps hädas on.
Sellisel puhul peate helistama lastekaitsesse ja politseisse! Ärge kõhelege hetkegi!
Loost „Otse põrgust“ kumab läbi tõdemus, et korrakaitsjad ei oska kahjuks selliseid olukordi alati hinnata ja märgata. Ilmselt peaksime suurte kriisiõppuste kõrval korraldama korrakaitsjatele ka õppusi inimlike kriiside lahendamiseks. Paremini peaks olema korraldatud võimude vaheline koostöö, et probleemsete perede eest hoolitsetaks ka siis, kui nad ühest linnast või vallast teise kolivad.
Eesti poliitikud sõdivad alatasa emapalga ülempiiri pärast. Aga kes ja kuidas lahendab olukorra, kus lastest tehakse sissetulekuallikas? Omavalitsuste sotsiaaltöötajad, lastekaitse esindajad ja lastekodude töötajad tegelevad tagajärgedega, millega meist igaüks ei suuda ega tahagi tegeleda.
Selles loos esineval kohtunikul on unistus. „Teeme Ära!“ prügikoristamise kampaania on küll väga hea, kuid järgmise asjana võiksime ühiselt teha nii, et Eestis ei oleks enam ühtegi tänavalast ja nälgivat last. See on väärt unistus. See tasub ära teha!
Janek Luts, peatoimetaja
