Aga püüa sa midagi mõista, kui Kreeka valitsuse raiskamise kinnimätsimiseks kasutatakse sõnu “abi” ja “toetus”. Kui neist kaunitest sõnadest veel väheseks jääb, paneb meie peaminister kammertoonina kumisema mõiste “solidaarsus”. Millega ma pean solidaarne olema? Laristamisega!?

Kihutades vastutustundetult üldiselt üksikule, võiks meie valitsuselt eeldada samasugust solidaarsust kodukamaral elavate lõhkilaenajatega. Nemad on meie riigi kodanikud ning vajavad abi, toetust ja solidaarsust! Sõnadel on suur jõud ja nendega Stenbocki või Brüsseli tasemel mängimine eeldab suuremat vastutustunnet kui Kreeka lähiajaloost teada.

Sellistes komplitseeritud küsimustes ei saa eeldada konsensuslikku heakskiitu, teatab Andrus Ansip. Jürgen Ligi lisab: see, et me Kreekast ei räägi, ei tähenda, et me midagi varjaksime. Ehk kui räägime miljarditest, siis rahvas ei saa aru.

Kui räägime maamaksu või tulumaksu langetamise miljonitest, siis on mõistmine ilmselge. Poliitikud lasid lendu hoomamatu sõnahulga, selgitamaks, miks maksumiljonid on head või halvad. Seega: poliitiliste valikute puhul on selgituste maht pöördvõrdeline probleemi lahendamise maksumusega.