Janek Luts: Vapustatud ühiskonnad

11. märtsil 2011 vapustas maailma Jaapanis toimunud maavärin. Krister Kivi kirjutab tänase lehe loos “Tsunami rannikul”, milline on olukord tänaseks katastroofipiirkonnas.

26. mail vapustas Eestit Ekspressi lugu “Otse põrgust”. Mõõtmatu inimlik tragöödia Jaapanis, mille põhjustas loodus, on omal kurval moel mõistetav. Inimlik tragöödia, mille põhjustavad inimesed lastele, seda ei ole.

Mida aeg edasi Fukushima tuumajaama õnnetusest, seda selgem, et tuleb tunnistada inimlikku eksitust ja ükskõiksust, mis viis katastroofiliste tagajärgedeni.

Kuigi need sündmused ei ole oma mastaapidelt võrreldavad, seob neid asjasse puutuvate ametnike selgituste sisutus. Ametnikud vuristavad kantseliitlikku mulinat, mis muudab kuulaja täiesti nõutuks, sest kantseliitlik mulin ja inimeste olukord ja emotsioonid ei sobitu kuidagi.

Fukushima tuumajaama operaatorit oli korduvalt hoiatatud, et asjad ei ole korras ja riskid on liiga suured. Eestis on viimastel aastatel hoolimatutelt vanematelt ära võetud või abi vajanud üle 1400 väikelapse (kuni kaheaastased). Kes ja miks peaks olema nüüd üllatunud ja nõutu?

Jaapanlased teavad, et nad ei ole ka tulevikus kaitstud maavärinate eest. Aga kuidas meie peaksime vaatama tulevikku? Teame, et maavärinad meid ei ohusta, küll aga inimlikud vead ja ükskõiksus.