Janek Luts

Kes avalikult, kes omavahelises vestluses. Järgmine kord läheb parteilastel seda väljendit (ilmselt mitmuses) vaja 20. oktoobril 2013 kell 20.03 parteide valimispidudel. Miks? Sest Vabakond on selgelt otsustanud kohalikel valimistel oma jõududega välja tulla.

Kodanikuühiskonna ja vabakondade olulisusest Eesti demokraatia tervisele on iga tõsine parteilane vähemalt ühe sütitava kõne pidanud. Täna aga suu laulab, kuid süda muretseb. Ei, mitte demokraatia, vaid võimu pärast.

Poliitsuurus Rain Rosimannus tegi möödunud nädalal sotsiaalmeediasse järgmise sissekande: “Brändid mängivad meie elus kole suurt rolli, isegi kui me ise arvame, et oleme neist täiesti sõltumatud. Mind on hakanud painama küsimus, kui tolerantne on tema järgijate jaoks näiteks bränd Vabakond? Eestis ja täna? Ntx, kui ma päriselt arvan, et erakondlikule esindusdemokraatiale ei ole ühiskonna juhtimise osas ühtegi arukat alternatiivi, mis keskmise kodaniku elu päriselt paremaks muudaks, siis kui kaugele ma jõuan oma vaba kodaniku mõtteavaldustega, enne kui mind Vabakonna 9-liikmeline juhatus mingiks ajukääbikuks ei tembelda? Või kui vaba ma siis olen kodanikuna vabakondliku/kogukondliku kommuuna ideoloogilisest survest värvida igal pühapäeval talgutel kiikesid ja osaleda talgutel, selmet perega mõnusalt aega veeta? Mis suhe on õieti ülistataval vabakondlusel ja isikuvabadusel? Kas normaalse pereelu ja -õnnega inimesed peaksid tundma end halvasti, kui nad kollektiivsetel manöövritel ei osale?”

Kas ka sina, Rain, tahad, et iga kingsepp jääks oma liistude juurde? Aga usalduskrediit vabakondlikele MTÜdele, kes nimetavad end erakondadeks, on ammendumas. Need, kel on tahe tulla kohalikele valimistele oma jõududega, pole Vaarik, Nõlvak ega Jõks. Hirmutav ongi, kui mängu tulevad vähetuntud nimed. Aga mind hirmutas hoopis muu.

Vabakondades on hulk inimesi, kes on eneselt ja teistelt hakanud küsima: “Kas meie muutume pärast valimisi ka “äraostmatute” sarnasteks?”

 Kuidas ikkagi käidelda võimu nii, et see pähe ei hakkaks?