Eesti Ekspressi ajakirjanik ja meediaõppejõud Priit Hõbemägi. Tiit Blaat

Mida iganes Eesti200 ehk "Jesti-Dvesti" oma kampaaniaga ka mõtles, saavutasid nad ainult vastupidist. Asi algas sellest, et esmaspäeva õhtul jahmatasid tallinnlasi kesklinna trammipeatuses olevad suured reklaamplakatid kirjaga “Siin ainult eestlased” ja “Siin ainult venelased”. Sellest piisas, et venekeelne Delfi kommentaarium ja sotsiaalmeedia segadust külvavatest sõnumitest täiesti vahtu läks. Ka teisipäeva hommikul, kui Eesti200 juhid oma provokatiivset tegevust meedias õigustasid, kihas venekeelne veebiruum edasi. Laias laastus jagunesid kommentaarid kahte lehte - ühed leidsid, et tegu on natside, fašistide ja provokaatorite tegevusega, et ühiskonnas viha õhutada ja teised arvasid, et lõpuks ometi on tõde päevavalgele toodud - just niimoodi, 30ndate aastate USA mustade ja valgete segregatsiooni moodi käitutavatki Eestis venelastega. Lisaks tootis Vene propagandaportaal Sputnik kohe piltuudise, milles seletati, et Eestis on trammipeatustes nüüdsest kohad eestlastele ja venelastele eraldi kindlaks määratud. Kas see ongi tulemus, mida Eesti200 saavutada tahtis?

Plakatid käivitasid kõige madalama ühise nimetajaga ja primitiivsema emotsioonide tulva sotsiaalmeedias, mis niigi kõike madalat ja primitiivset võimendab. Eesti200 lootis vist, et üleskeeratud "inimesed" jälgivad peavoolumeediat, pressikonverentse ja loevad erakondade lehekülgeldel olevaid teateid ning järjestavad sündmusi kronoloogilises järjekorras, kuni lõpuks kergendatult hüüatavad: "Ahaa! No selles oli siis asi! Nad ju tahtsid juhtida tähelepanu sellele, et ...!" Mediatiseerunud maailmas asjad niimoodi ei käi - õigustus või selgitus levib alati aeglasemalt ja jõuab palju vähemate inimeseni kui esialgne laks. Seda on teadlased palju uurinud. Niimoodi on ka Eesti200 kampaaniaga - palju inimesi aeti närvi, keerati üles, kuid peale otsese provokatsiooni muid sõnumeid nendeni ei jõuagi. Kommunikatsioon Kristina Kallase, Igor Taro moodi on aga selline - et viskad põleva tiku heinakuhja ja järgmisel hommikul annad pressikonverentsi, öeldes, et soovisid tähelepanu juhtida pikale põuaperioodile.

Huvitaval kombel sarnanes Eesti200 kampaania algus võtetega, mida kasutab sotsiaalmeedias Peterburis tegutsev Internet Research Agency (IRA) ehk vene riiklik trolliköök. IRA tootis aastatel 2015-2018 sadu tuhandeid sõnumeid selleks, et USA presidendivalimiste eel ja pärast Ühendriikide ühiskonnas segadust tekitada ja pingeid külvata. Need olid sellise sisuga info, mis faktiliselt ei ole vale, kuid paneb erinevad inimrühmad neisse erinevalt suhtuma ja õhutab sellega nende vahelist pinget. USAs olid sotsiaalmeedia teated sellised, mis õhutasid pingeid mustade ja valgete ning parem-ja vasakpoolsete vahel. Ning uue aspektina infosõjas kandus tegevus juba ka sotsiaalmeediast väljapoole, tänavatele ja “päris elusse”. Eestis teadagi, on selles algoritmis mustade ja valgete asemel eestlased ja venelased, ja loomulikult ka vasak- ja parempoolsed. Mudel töötab hästi, see on ameeriklaste peal järele proovitud. Ja nagu öeldud, meie sotsiaalmeedia juba kihabki – klikid, laigid, kommentaarid muudkui tulevad nii eesti- kui venekeelses sotsiaalmeedias.

Eesti200 tegevust võib nimetada naiivsuseks, jultumuseks, provokatsiooniks või lihtsalt poliitiliste algajate koperdamiseks. Nende võtted on igatahes üks-ühele pärit moodsaimast vene trolliköögist.

Inimesed, olge valvsad!