Jevgeni Ossinovski: Keelepuudega töötud eestivenelased
Üheski ministeeriumis ei ole eestivene päritolu töötajate osakaal suurem kui 4%.
Need numbrid* kõnelevad selgelt nn klaaslae efektist, kus vene päritolu inimesed on nominaalselt eestlastega küll tööturul võrdsed, kuid tegelikult jäävad kõrgemad ametikohad neile kättesaamatuks. See asjaolu tekitab sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust – eestlaste ja mitte-eestlaste netosissetulekute vahe on ligi viiendik – ning ühiskondlikku tõrjutust. Seetõttu peaksime küsima, mis on selle klaaslae põhjus.
Üks rahvuslasest arvaja Mart Rannut on öelnud, et sellist rahvuslikku kreeni ei ole põhjustanud mitte riigi värbamispoliitika (avaliku sektori kohtade jagamine tutvuste kaudu), venekeelsete elanike diskrimineerimine või tegemata teavitustöö avaliku sektori võimalustest, vaid lihtsalt eestivenelaste “keelepuue”.
Eesti avalik arvamus ja paraku ka suur osa riiklikust integratsioonipoliitikast on aastaid põhinenud primitiivsel eeldusel, et venekeelsetele elanikele tuleb lihtsalt selgeks õpetada eesti keel ning sellega saavad lõimumisprobleemid lahendatud. Teisisõnu on lõimumispoliitika paljude eestlaste jaoks olnud sünonüümne natsionaliseeriva keelepoliitikaga.
Põhiline vastuväide sellele arvamusele ei ole isegi selles, et integratsioon peaks olema kahepoolne protsess ning kitsalt ühepoolsel keelekesksel lähenemisel on hoopis teine nimi – assimilatsioon. Tegelik probleem on selles, et see lähenemine ei anna soovitud tulemusi ega taga ühiskonna sidusust.
Tõepoolest, esmapilgul tundub ju lihtne ja loogiline. Eesti keelt on vaja selleks, et õppida ülikoolis, et töötada enamikul elualadel, et saada kodakondsus, et jälgida eestikeelset meediat, et osaleda kodanikuühendustes ning et lihtsalt luua kontakte eestlastega. Siit on lihtne jõuda seisukohale, et suur hulk venekeelsest elanikkonnast ei jälgi Eesti meediat, sest nad ei valda eesti keelt; et naturalisatsioonitempo on vaid 1500 inimest aastas, kuna vanemaealiste keeleoskus on nigel; et venekeelsete elanike seas on tööpuudus ligi kaks korda kõrgem, sest halb keeleoskus vähendab nende mobiilsust tööturul.
Sellest eeldusest lähtuvalt on suurel määral üles ehitatud ka lõimumispoliitika strateegia. Kuna vanemaealistele on eesti keele õpetamine keeruline ja kulukas, siis laseme neil oma aja lõpuni elada ning keskendume noorele põlvkonnale, kes on siin üles kasvanud ning läbinud Eesti haridussüsteemi. Nemad saavad eesti keele selgeks ning ebanormaalsed erinevused tööhõives, demokraatlikus osaluses, meediatarbimises jm kaovad iseenesest.
Noored venelased Eesti tööturul
Testime seda eeldust tööhõivenäitajate peal. Tänaseks on tööturule jõudnud uus, Eestis koolitatud põlvkond ning enamik neist tõepoolest valdab eesti keelt. Tase võiks kindlasti olla oluliselt parem, kuid fakt on see, et noorte keeleoskus on kordi parem kui nende vanematel. See peaks – väljendit laenates – tähendama ka oluliselt väiksemat keelepuuet. Üldlevinud arvamusest lähtuvalt peaks paranenud keeleoskus olema nähtav ka vene noorte paremates tööhõive näitajates. Paraku see nii ei ole.
Värskeimad rahvusepõhised tööturuandmed 2011. aastast näitavad, et töötus kogu tööjõu seas oli sel aastal eestlastel 9,7% ning mitte-eestlastel ligi kaks korda kõrgem – 18,2%. Absoluutnumbrites oli meil 37 000 eestlasest töötut ning 34 000 mitte-eestlasest töötut. Piltlikult öeldes, kui rahvastikus üldiselt on muust rahvusest iga neljas elanik, siis töötukassa klientidest tervelt iga teine.
Kui põhjuseks oleks vaid keeleoskus, siis näeksime noorte (15-24aastaste) seas tööhõive erisuste vähenemist eestlaste ja mitte-eestlaste vahel. Selle asemel näeme, et 2011. aastal oli noorte vanusegrupis eestlaste tööpuudus 16,8% ning mitte-eestlaste seas – endiselt! – kaks korda kõrgem ehk 33%. Seega on vene noored, vaatamata paranenud keeleoskusele, eestlastega võrreldes sama kehvas seisus nagu nende vanemad.
Tegelikult isegi kehvemas. Eestis on kahjuks jäänud suurema tähelepanuta meie teadlaste tööjõu-uuringud, mis on mitmel korral näidanud, et palgalõhe eestlaste ja venekeelsete elanike vahel on suurim just noorimas vanuserühmas, kuna neil on kõige raskem tööturule siseneda. On näiteks leitud, et eesti nimega tööotsija kutsutakse töövestlusele 30% suurema tõenäosusega kui vene nimega tööotsija.
Teisisõnu kukub vene tööotsija sõelast läbi veel enne, kui ta on suutnud demonstreerida oma eesti keele oskust. Pole siis ime, et uuringute kohaselt tunneb 39% venekeelsest elanikkonnast diskrimineerimist töö otsimisel.
Uuringud on ka näidanud, et parem eesti keele oskus tähendab eestivenelastele üllatavalt väikest palgalisa, kusjuures inglise keele oskus annab tööturul rohkem kui eesti keele oskus. Seejuures on murettekitav, et põhjendamata palgalõhe eestikeelse ja venekeelse elanikkonna vahel on aastatega kasvanud, mitte kahanenud.
Mida sellest järeldada?
Kindlasti ei taha ma väita, et eesti keele oskus pole oluline. Vastupidi, olen sügavalt veendunud, et Eesti riik ei panusta piisavalt venekeelse elanikkonna eesti keele õppesse. Erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest, kes pakuvad laialdaselt tasuta riigikeele kursusi, väärtustades riigikeelt ning edendades integratsiooni, sai 2011. aastal Eestis eesti keele õppimiseks tuge alla 3000 inimese.
Samas on lõimumise temaatika oluliselt laiem kui pelgalt keeleküsimus. Peame endale tunnistama, et oleme ühiskonnana mõtestanud lõimumisprobleeme siiani liialt lihtsustatult. Kindlasti on selline lihtsustamine olnud eesti kogukonnale mugav, kuna nõuab venelastelt eesti keele õppimist, kuid ei sunni kuidagi eestlasi oma hoiakuid või tegevust muutma. Kõigile on juba pähe kulunud ilusad sõnad sellest, et lõimumine on kahepoolne protsess, kuid kui paljud eestlased sellega tegelikult nõustuvad?
Ministeeriumide koosseisu monoetnilisust ning kaks korda suuremat tööpuudust eestivenelaste seas ei saa kindlasti taandada “keelepuudele”. Eesti keele oskus on kahtlemata oluline eeldus, kuid tähelepanu tuleb pöörata ka laiematele hoiakutele ühiskonnas ning ametiasutuste ja ettevõtete personaliosakondades. Tuleb toetada sisulisi kontakte eestlaste ja venekeelsete elanike vahel, mis tagaks sotsiaalse mobiilsuse.
Suurim edasimineku pidur selles küsimuses on aga pealiskaudsus, mis võrdsustab integratsioonipoliitika natsionaliseeriva keelepoliitikaga. Senikaua kui selline mõtlemine ühiskonnas püsib, ei suuda me ka sisulisi lahendusi välja pakkuda ning meie lõimumisprotsess tammub kärsitult ühe koha peal.
* Andmed on rahvusvahelisest tööjõu-uuringust, kus kasutatakse lisaks statistikale ka küsitluse meetodit. Perekonnanimi ei ole kindlasti seal mingi näitaja.
