Aga üks tubli mägi võiks siin ju olla küll. Kas te suudate ette kujutada Väga Suurt Munamäge - 3180 meetrit kõrge?

Ennustada on alati raske, aga ma julgen pea anda, et väike Eesti oleks päris teistsugune riik. Kõige suurem erinevus? Teades, et kohalikud armastavad lund, et nad on selle järele hullud, oleks mägisuusatamine siin arvatavasti kohustuslik ajaviide. Murdmaasuustamine? Vabandust, proua Šmigun, see on selgelt liiga lame. Vulgaarne.  Tõenäoliselt teeksid eestlased soomlastele  suusahüppes ära:  mis võiks olla meeldivam kui üks hea pikkkk lennnnnd, suuuuuuuuuusad talla alllll.

Tallinn-Võru maantee oleks juba ammu olemas, selles pole kahtlustki. Reformierakond ei saaks endale suusafanaatikute häälte kaotamist lubada. Kolm-neli korda rohkem hääli kui need, mis peaminister Ansip pronkssõduriga maha mängis. Stenbocki maja kogutud tollimaksud aitasid finantseerida üle maailma tuntud Väga Suure Munamäe ja Viljandi vahelise köisraudtee ehitust ja - mis olulisemgi -, investeeriti tagasi Eesti riigi uude mastaapsesse välisilmale suunatud reklaamikampaaniasse :

 "Väike riik, suur mägi" oli tunnuslause, millega üritati ära teha 2014. aasta olümpiamängude toimumispaigale Sotšile, härra Vladimir Putini isikikule lemmikprojektile. Ei õnnestunud küll, aga ka seekord andis Eesti hea lahingu: nii  Rahvusvaheline Jalgpalliliit FIFA kui Rahvusvaheline Olümpiakomitee IOC eelistavad lihtsalt värsket eksootilises vääringus krabisevat eetilistele põhjamaistele põhimõtetele.

See on ajavaim, Zeitgeist.

Spordis toimuv on muidugi ainult meie vaevatud ajastu metafoor. Tabav ja lühike. Väga Suur Munamägi on eestlaste mentaliteedile tugeva jälje jätnud. Meeldis see teile või mitte, aga Väga Suure Munamäe maagia elab omal moel enamikus eestlastes.  Mäed kui Eestimaa magnet. Nüanssides erinevaid karakteritüüpe oleks siin nii mitmeid, et eestlaste-venelaste vastandust ei paneks keegi tähele. Kaks peamist gruppi oleksid siin hoopis madalikurahvas (arenenud ja individualistlikud) ja mägilased (tahumatud ja ühtehoidvad).

Ja lubage mul siia lisada veel kolmaski grupp: kamp veidraid separatiste, mäetipu ja pühapaikade ümbruses endale maid nõudnud käputäie ebatüüpilise baltisakslasest uusprotestandi loodud kultusliikumine, mis kummalisel kombel suurtis slaavi, germaani ja soomeugri rahvad ühendada (kes teab, võib-olla sellepärast, et nad elavad teise kalendri järgi).

Eesti piiblivöö kubiseb värvikatest templitest. Annetusi on teistelt kristlikelt millennialismi  sektidelt tulnud kogu maailmast.

Ka see on liiga nähtav ja arusaadav. Religioon on nõme, aga olgem toleratsed: mäega kaasnevad alati uued nähtused, mis nõuavad meilt tähelepanu. Enamik eestlasi kahetseks eelkõige kolme konkreetset asja:

"Kui meil oleks proportsionaalne tulumaks, oleks me juba eurotsoonis..." ütles mulle Triin. "Aga kuidas on see nii mägisel maal võimalik?"

Mikk on arvutinohik: "Kahju, et valitsus lairibainternetti siin mägedes kunagi prioriteediks ei võta..."

Arno obsessioon on poliitika: "Vean kihla, et kui ülemkohus Savisaare lõpuks paljastab, läheb ta nagunii mägedesse pakku!"

Täiuslikku riiki pole olemas... Selles pole küsimust. Aga tasub sellegipoolest meeles hoida, et Väga Suure Munamäega oleks Eesti palju atraktiivsem ja huvitavam territoorium. UNESCO oli esimene, kes teda ülistas. Selleni välja, et Pariisis ja Stockholmis resideeruvad intellektuaalid nimetasid ta liigirohkuse tõttu Põhjala Gruusiaks.

 "Antropoloogide paradiis!"

 "Oh neid unikaalseid soomeugri mitmehäälseid koore..."

 "Euraasia pähklikoores!"

Ja Tallinna vanalinnas oleks kogu selle "kõrgpunkti" peegeldus: käsitsi kootud vaibad, teemapark, mäesaun, Võru küngastel küpsenud viinamarjadest vein (vist küll paraku suhteliselt vähetõenäoline), metsikut kitse serveerivad restoranid, mäemuuseum jne.

Ühendav uhkus: Väga Suure Munamäe tippu võiks näha igast Eestimaa nurgast. Pärnust ja Narvast, Kuressaarest ja Paldiskist. Ja loomulikult ka Helsinkist, nii uduse kui sege ilma puhul.

Kas suudate seda ette kujutada? Vavalt. Erinevalt madala Hollandi  elanikest ja enamikust Euroopa rahvastest, ei ole ma siiani Eestis veel erilist kiindumist mägedesse näinud. Ei mingit fetišit. Ma võib-olla eksin, aga siiani olen kokku puutunud ainult kahe erandliku juhtumiga: mu sõber Agnes ja ta sõbrad, kes ükskord Elbruse valutasid, ja Eesti rahvustiim, kes käisid 2003. aastal Everestil (kaaslasteks Raivo Plumer, Ivar Lai, Margu Poos, Toivo Sarmet, Boriss Slepikov ja Alar Sikk).

Eesti dentiteedi aluseks on tasane maa. Mulle tundub, et kohalikud ei suhtu siin hästi isegi Läänemere kallastesse: võib-olla sellepärast, et siin peab kõndima enne pool tundi, kui meri põlvini jõuab, võib-olla sellest tulenevalt, et siin ollakse pool aastat külmunud.

Tõepoolest, enamiku eestlaste unistus on saad ookeani äärde. Seda näha. Tunnetada. Suurt sooja ookeanit. Atlandi? India? Vaikset? Ükskõik millist, ärgem koormakem end mõttetute detailidega. Me räägime siin kõige maitsvamast dihhotoomiast üldse: lennata lõunapoolkera ranniku nii suurearvulisele laiuskraadile kui võimalik, tulles aga samas alati bumerangina tagasi.

Aeg-ajalt. Kuuks, aastaks. Sest tegelikult on Eestimaa ju suurepärane rahu ja lihtsust õhkav ankur: liiga palju künkaid, nõlvu ja orgusid häriks seda harmooniat. Elutempo. Liiga palju halli tsooni inimesi tekiks. Nüansid. Ja eestlase hing vajab ruumi, palju madalat ruuumi, ruumi, kus laulda, ilma häiriva kajata.

See on vabadus.

Kuule, kallis mañana-härra, ärgem palun ajagem kõike, mis siin ilmas veel lihtne on, keeruliseks, hästi? Unusta see oma suur mägi parem ära, vajuta ta 318 peale tagasi. Tänan väga.

Tõlkinud: Teve Floren

---------------------------------------------------

„Minu väga ilus eksiil Eestis“ on kauaoodatud teine tulemine 13 kuud tagasi trükivalgust näinud ja laineid löönud raamatule „Minu ilus eksiil Eestis”. Autor João Lopes Marques arutleb siin Eestile omaste fenomenide üle, nagu kaubanduskeskuste populaarsus, massiemigreerumine Austraaliasse, chihuahua’d Louis Vuittoni kottides, noorte tööpuudus ning paranormaalsed nähtused. Müsteerium üha suureneb ega anna asu: autor ei tea ikka veel, mis teda Kalamajas hoiab.

João Lopes Marques on ajakirjanik ja stsenarist, kes on sündinud Lissabonis 1971. aasta augustis ja resideerib 2004. aasta maist Eestis. Endalegi üllatuseks on ta siin elades kirjutanud romaanid „Iberiana“, „Terra Java“ ja „Mees, kes tahtis olla Lindbergh“, millest viimane on juba avaldatud ka eesti keeles.