João Lopes Marques : WikiFeminism ja seksuaalselt tundlikud riigid
On ilmselgelt murettekitav, et Euroopa riigis, mis tutvustas maailmale esimesena üheöösuhte mõistet - ja ma räägin WikiRootsist -, peab mees lausa äärmiselt ettevaatlik olema, et teda vägistajaks ei tituleeritaks.
Julian Assange´i kohtuprotsess kujuneb pikaks. Mina ei usu, et tegu on vandenõuga. Siin taga ei ole LKA. Ega KGB. Ega Mossad. Tundub, et seekord on lugu teistsugune. Kuigi mitte eriti originaalne: mis võiks olla ohtlikum kui kaks haavunud naist, kes pealegi on avastanud, et nad on maganud ühesama mehega ja lisaks on üks neist radikaalne feminist?
Isegi, kui Assange tunnistatakse süüdi, olen mina sellest juhtumist endale kõrva taha pannud selle, et kokkuleppeline seks on üks igavesti riskantne tegevus. Kümnetest artiklitest, mis ma sel teemal läbi olen lugenud, tuleb välja, nagu oleks naistel ainsana õigus otsustada, kas nende partneri hääl kõlas pisut liiga ähvardavana, kas mehe peenis oli äkki liiga erekteerunud või kas penetratsioon toimus siis, kui naine oli juba unine.
Vaikiv nõusolek? Jah, aga... See võib muutuda sama kiiresti kui naise tuju. Kujutage ette, kui ta pilk peaks sattuma mehe valgetele sokkidele ja et need talle ei meeldi ja ta siis endamisi otsustab, et sellest hetkest mees teda vägistab! Lindistusi, pilte ega tunnistajaid pole enam vaja. Ja meie, mehed, võime varsti süüpingis istuda oma puhaste valgete sokkide pärast.
Kuigi ma toetan tulihingeliselt soolist võrdõiguslikkust - minu unistus on, et mind toidab ja katab minu naine ja mina saan rahumeeli oma ebapopulaarsete romaanide kirjutamisele pühenduda -, pean tunnistama, et olen väga mures. Sellised ärakasutamissüüdistused on juba liig mis liig.
Uus WikiFeminismi dogma on, et seadusemõistjate eeldus peaks olema, et mehed on kuritarvitajad ja naised ohvrid. 1999. aasta seksuaalteenuse ostmise seadus Rootsis on hea näide: kõik prostituutide kliendid on kurjategijad ja prostituudid ise alati süütud.
Mehena kujutan ahistamise mõju hästi ette. Koduvägivald on endiselt nagu katk. Sellegipoolest, kui kuulen, et naine süüdistab meest vägistamises, ise aga järgmisel päeval sama „vägistajaga" jälle voodis on ja väljas söömas käib, tunnen, et midagi on nihu. Naise sadomasohhistlik fetiš?
Tuletan meelde, mis toimus sel aastal Iisraelis: kahte meest süüdistati vägistamises, sest üks neist teeskles juuti, olles tegelikult palestiinlane, ja teist selle eest, et lantis naisi, väites, et on neurokirurg.
„Ohvrid" tundsid end petetuna. „Vägistatuna".
Sellepärast olen ma seisukohal, et me peaks hakkama mõõtma oma testosteroonitaset, enne kui nn seksuaalset tundlikkusse riiki (STR) reisime. Apteekides peaks vastav komplekt juba müügil olema. Samasugune kasutajasõbralik seade, nagu see, millega saab vere suhkru- või alkoholitaset mõõta.
Ja muidugi on meestel alati võimalus ka geiks hakata, guugeldatud lehekülje ees ennast ise rahuldada või libiidot langetavaid tablette manustada. Ja ärgem muidugi unustagem zoofiiliat. Ise ma eelistaks neid teid pidi mitte minna (vähemalt praegu tunnen nii).
Ma tahaks hoopis arutleda selle äärmusliku agenda üle, mida Lääne demokraatiates rakendatakse: fundamentaalsed feministid käsikäes puritaanidega teevad maailmas meeste jaoks miinivälja; varsti võib sellest välja kujuneda meeshormoonide vastane neokolonialism.
Kujutage ette: Austraalia kohtunikud peavadki juba aru, kas purjuspäi seksimine pole „tehniliselt vägistamine". See paneb kukalt kratsima. Kui kaine mõistus siin alla jääb, on inimsuhted paljas naeruväärne tobedus. Loomulikkusest ja spontaansusest ei jää enam midagi järele. Voodist saab lahingutanner: lõpuks jõutakse sinna välja, et peetakse läbirääkimisi, kes on peal ja kes all.
Parim tsitaat, millele ma praegu olen sattunud, tuleb Iisraeli avalikult kaitsjalt. See on äärmuseni viidud karikatuur - nagu käesolev tekstki, - kuid näitab selgelt, mis suunas me liigume: „Iga kord, kui mees ütleb naisele, et ta armastab teda, ja kui naine temaga siis vahekorras on, võiks mehe vägistamises süüdi mõista."
Sellise mõtteviisi tulemused võivad päris ebameeldivad olla. See võib vabalt konflikti üles kiskuda ja mehed võivad hakata kättemaksu hauduma. Miks mitte kompensatsiooni nõuda, kui naine mehe seksika rinnahoidjaga üles kütab? Või nõuda oma raha tagasi, kui pärast seitset kokteili pole mees veel seksida saanud? Või planeerimatu raseduse eest?
Vean kihla, et see toimiks mõnes mitteislami-STR-is, kust on pärit osa parimaid juriste ja kus kohtusse kaebamine on viimasel ajal päris moes. Sellepärast võibki WikiRootsi - ja selle kondoomilekked - meie tänapäeva tsivilisatsiooni jaoks vägagi olulised olla. Võimalik, et olulisemadki, kui need kurikuulsad jänkide kanalid.
* João Lopes Marques on romaani "Mees, kes tahtis olla Lindbergh" autor.
Tõlkinud: Teve Floren
