Joel Sang : Edasi tõotatud maale!
Nägemus on kindlasti olemas – see surub end lausa vägisi peale –, ainult pilt on nii lohutu, et sellega ei saa avalikult välja tulla: eesti rahvast ootab vältimatu väljasuremine.
Riigimehe kohus on teha ka halva mängu juures head nägu, et rahvas ei langeks musta masendusse. Nii kuulutas Andrus Ansip aastavahetusel võidukalt, et viimaks on meie iive pööranud positiivseks. Napilt positiivne on see ainult tingimisi, sest Ansib arvas kaasa ka surnult sündinud (Postimees 22. 1. 2011). Pealegi ei ole see habras tasakaal kujunenud mitte tänu sündimuse kasvule – summaarne sündimuskordaja on endiselt umbes 1,7 –, vaid suremuse ajutise languse tõttu. Umbes viie aasta pärast on iive jälle tugevalt miinuses.
Asja teeb hullemaks üha suurenev väljaränne. Aastatel 1991–2007 on Eestist lahkunud 37 000 – 42 000 inimest. Nagu oligi oodata, kasvas väljaränne Euroopa Liidu riikidesse hüppeliselt pärast 2004. aastat. Suurem jagu väljarändajaist jääb oma uuele kodumaale ja vaevalt et ükski kampaania suudaks neid tagasi meelitada. Mullu tehtud küsitlus näitas, et kindlasti kavatseb tagasi tulla ainult 20 protsenti lahkunuist. Laulva revolutsiooni õhinas loodeti, et kodumaale naaseb hulgi haljale oksale jõudnud väliseestlasi, kes toovad kaasa oma kogemused ja sidemed, kuid see lootus luhtus, sest 1989–2000 repatrieerus üksnes tuhatkond lääneriikides elanud eestlast.
Nii on Eestis kujunenud demograafiline madalrõhkkond, mis oleks pidanud kõigi eelduste kohaselt täituma uusmigrantidega, nagu paarikümne aasta eest ennustas Rein Taagepera. Seda pole siiski toimunud. Teistest kultuuriareaalidest pärit pagulaste massilise sissetungi eest on meid seni kaitsnud üliväike immigratsioonikvoot (0,05% Eesti püsirahvastikust), mis peab ära hoidma eestlaste muutumise vähemuseks omal maal. Kui rahvastik prognoosidele vastavalt kahaneb – ja ta kahaneb –, läheb Eesti riigi käigushoidmine aasta-aastalt üha raskemaks ja osutub varsti ülepea võimatuks.
Eesti riiki ähvardavad lähitulevikus mitmed ohud, millest nüüd juba ka avalikult räägitakse: pensioni-, tervishoiu- ja haridussüsteemi kokkuvarisemine, omakeelse kultuuriruumi ahenemine. Spetsialistide puudusel ei jõuta enam katta kõiki teadusvaldkondi, kõrgharidus kängub või muutub võõrkeelseks. Ühel hetkel ei suuda kahanev rahvastik enam ülal pidada paisunud riigiaparaati, rohkeid bürokraatlikke institutsioone, mida me suurriikide eeskujul oleme sigitanud ja üha sigitame. Enam ei jätku asjatundlikke inimesi, kes esindaksid Eestit Euroopa Liidu, NATO, OECDE, WTO, ÜRO struktuurides ja kõikvõimalikes muudes klubides. Ja milleks üldse ülal pidada riiki, mis ei suuda täita oma põhifunktsiooni?
Tavakodanik võib keelduda mõtlemast kaugemale ja elada vaid tänases päevas, riigitegelased ei saa seda endale lubada. Valitsus ei saa piirduda kätelaiutamisega – oleme sattunud force majeur’i, vääramatu loodusjõu meelevalda; rahvad sünnivad ja surevad, mis parata! Tuleb välja pakkuda positiivne programm. Kui eestlaste väljasuremine on paratamatu protsess, siis tuleb mõelda, kuidas teha see võimalikult valutuks.
Ilmselt on kõige valutum sulada soomlaste sekka – on ju meie keeled ja kultuurid väga lähedased ning assimileerumine läheks libedalt. Väljarändestatistika põhjal võib öelda, et eestlaste kolooniad Soomes ongi kõige kiiremini kasvavad väliseesti kogukonnad. Ametlikel andmetel elas 2009. aastal Soomes umbes 25 000 Eesti kodanikku. Nüüd ületab nende arv juba 42 000 piiri. Sellele lisandub pendelränne, tööl käimine Soomes, mille ulatusest pole kellelgi selget ülevaadet.
Kuid eesti rahva stiihilisele soomestumisele, pihustumisele üle maailma või hääbumisele kodumaal on ka alternatiiv – sihiteadlik ja kavakindel lõimumine soomlastega ja Eesti astumine Soome riigi koosseisu. Kõigepealt tuleks muidugi korraldada referendum, alles siis teeb Riigikogu valitsusele ülesandeks alustada läbirääkimisi, mis tingimustel oma volitused ja Eesti Vabariigi varad soomlastele üle anda. Kuid sellega on veel aega. Küll aga tuleks kohe käivitada riiklik integratsiooniprogramm, et minna aastatel 2013–2015 gümnaasiumis üle osaliselt soomekeelsele õppele. Kui eesti noored selle vastu esialgu ehk tõrguvadki – nad tahaksid kohe üle minna inglise keelele –, siis muulased kindlasti tervitaksid suunamuutust. Eesti keele prestiiž on juba eestlastegi seas madal, mida siis veel oodata teistelt.
Liitumine Soomega tõotab elujärje hüppelist paranemist ja see on paljudele eestlastele kõige kaalukam argument. Ka ärimehed, kes seisavad suurte erakondade taga, ainult rõõmustaksid majandusruumi avardumise üle. Täbarasse olukorda satuksid ehk üksnes isamaalased, aga neil on piisavalt aega, et vahetada kitsarinnaline rahvuslus perspektiivikama hõimuaate vastu.
Soomlaste ekspansioon Eestisse on juba ammu alanud ja me oleme selleks valmis. Soomlaste kätte on läinud paljud talukohad Saaremaal ja Lääne-Eestis. Pärnu arenguplaan on kujuneda kahekümne aasta jooksul Skandinaavia vanadekoduks.
Soomlased tunnevad vastupandamatut tungi lõunasse, ka Soomes koondub elanikkond võrdlemisi kitsale rannaribale. Kuid suvitamisvõimalused on neil ühisriigitagi olemas. Soome riigimehi võiks Eesti allaneelamine huvitada üksnes siis, kui Eesti residentide tulevane maksupanus oleks suurem kui nendega seotud kulud, ehk finantsargoos: tuleviku maksupanuse nüüdisväärtus peaks ületama tuleviku kulutuste nüüdisväärtuse. Sellest vaatevinklist on meie läbirääkimispositsioon esialgu nõrgavõitu, aga tuleb järjekordselt loota soomlaste vennaarmule.
Eesti läänis, mis oleks omavalitsuslik nagu Ahvenamaa, kujuneks eestlaste tuumalaks Lõuna-Eesti ja vaimseks kantsiks Tartu oma ülikooliga, kus oleksid ka mõned eestikeelsed õpperühmad. Tallinnast saaks kirju rahvastikuga sadamalinn, transiidi- ja tööstuskeskus. Loomulikult oleks meil täielik kultuurautonoomia ja meil lubataks laulda Soome hümni oma sõnadega, nagu me praegu teeme.
Kuulumine Soome riigi koosseisu ei tarvitse tähendada eestlaste kiiret assimileerumist. Just surve all on meie rahvusteadvus ja kultuur ilmutanud uskumatut vitaalsust. Tõenäoliselt saaks kusagilt Võrumaalt alguse uus rahvuslik ärkamine. Noored aatelised mehed agiteeriksid rahvast tegema sugu ja pidama kalliks oma emakeelt. Rahvas konsolideeruks, hakkaks võitlema Eesti iseseisvuse eest ja oleks jälle valmis sööma selle nimel kas või kartulikoori.
